27. vahtsõaastakuul sai 85 aastakka Võro tunnõdu oppaja Pajupuu Vaike (1935–2019) sündümisest.

Arvada, et kõndi ma sis viil es mõista, a olli jo kõva kirotaja. Vanaimä tekk’ iks egä nätäl suurõn leeväahon vahtsõ laari leibä ja nuu hüdse kor’ati tõõsõl pääväl kokko ja viidi aiamaalõ. Ütskõrd, inne ku nä sinnä aiamaalõ jõudsõva, olli ma jo jõudnu osa umma suuhtõ toppi ja valgõs lubjadu aho pääle uma edimädse kirätüügi är tetä. Üteldi sis latsõlõ ata-ata, nii ei tohe tetä. Tuud oll’ nikani ku järgmädse kõrrani.

Nuid kõrdo tull’ viil pall’o, kirodi templivärviga saina pääle ja tsiarasvaga aknõ pääle. Ku vanaimä oll’ är koolnu, veimi tä Vahtsõliina surnuaialõ vanaesä kõrvalõ. Esi lätsimi Võrolõ elämä.

Ku täditütär Vaike oll’ Loosin algkooli läbi käünü ja Võrolõ keskkuuli tull’, elli tä mi man Kubijal. Nädälävahetusõl käve tä iks koton Loosin ja ütel ilosal pühäpäävätsel õdagul, ku tä kotost jälki tull’, löüdse, et ma olli kõvastõ kirätüüd tennü tä hehvtehe. Ega tä mu imäle tuust es kannaki ette. Ma olõs iks kõva säläsanna saanu.

Asi läts’ ilosambas, ku tä mullõ nuid tähti nakas’ oppama. A oll’ mu meelest kõgõ ilosamp täht ja nuid ma tei iks peris pall’o. H oll’ kah illos, nigu retel, nuid ma tsehkendi Vaike hehvtikaasi pääle kah. Ku esi kuuli lätsi, es saa ma sääl kah tuust moodust vallalõ, inne ku Kübära Ella meile Suu-koolin tsehkendämist nakas’ oppama. Uma ja Vaike vihu jäti ma nüüd rahulõ.

Vaike om terve elo olnu oppaja, tä oll’ ka Astra seldsi president. Tä om minno kah kutsnu egäsugumaidsilõ ettevõtmiisilõ. Vai mul sis aigu om olnu, ma naksi jälki tsehkendämä. Saimi iks pall’o naarda, ku tuud mu latsõpõlvõ tsehkendämishimmo arotimi. Viimäti kõnõlimi põimukuu 30. pääväl. Ma suuvsõ tälle vahtsõ kooliaasta algusõs õnnõ ja inne ku Võrolt Tal’na poolõ naksi sõitma, osti viil Võromaa söögikraami Timmi poodist üten.

Ku Tal’nahe jõudsõ, kõlistõdi Võrolt, et Vaike om lännü taivaesä mano. Vaike poig Aivar kinnit’ kuuldut. Mi kõik läämi kunagi, a et tuu tull’ nii äkki… Ku ma sinnä puuti lätsi, sõit’ kipõabi hoovist vällä. Olõs ma sinnä toidutarrõ aigsambalõ lännü, olõs mi sääl Vaikega trehvänü ja arotanu jälki elo üle, nigu viimätsel aol iks teimi.

Plaani sai ümbre tettüs ja sõidimi tagasi Võrolõ. Vaike läts’ puhkama Vahtsõliina surnuaialõ mi vanaesä ja -imä kõrvalõ. Hüvästejätüs ma palssi, et tä annas vanaimäle tiidä, kuis ka mul om lännü, et ma naksi jälki hüdsega tsehkendämä ja et mul lätt häste.

Võrol oll’ tiidä antu Koreli oja viirde paiupargi istutamisõ talgist. Vaike latsõ ja latsõlatsõ istuti paiu. Oll’ jo Vaikegi Pajupuu. Ma istudi uma puu sinnä lähkühe. Käve jo noid puid hingipääväl kaeman. Usu, et nuu kasusõ suurõs. Niisama nigu kõik latsõ saava ütskõrd ka vanas ja pidävä umma oppajat hää sõnaga meelen. Aitüma sullõ, Pajupuu Vaike!

Täditütär Plumanni Kaja-Riina

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit