Olõmi mehega ummi latsiga iks kõgõ häste läbi saanu. Vanõmb tütär jo kümnes aasta Austraalian, eläs ja pidä firmat.
Ütskõrd tä pallõl’, et mi tennü uma perämädse tii jaos kinnidse ümbrigu, et määndse soovi meil omma. Ma panni kirja, et mu tuhk läässi timä manu ookeani viskamisõs.
Mineväaasta olli kolmandat kõrda sääl külän. Jala omma mul haigõ olnu latsõst saani ja tütär tahtsõ, et ma olõssi iks pall’u ookeani lainidõ ja liiva seen.
Ütel pühäpääväl sõidimi vähä kavvõmbalõ, India ookeani viirde. Tuu takast nakkas maailmalõpp, kõnõl’ tütär. Antarktika. Tuulõ omma sääl suurõ, a vesi kõgõ soolatsõmb ja kipõmb. Tütär andsõ mullõ sälgä turvajope, mis pidä vett ja kaits päävä iist. Kõnõl’ viil, et lukk piät kinni olõma.
Koosõrdi üte lapigu, lohuga kivi manu ja istsõ sinnä. Tütär opas’, et kaibku ma jala sügäväle liiva sisse. Esi naas’ pilte tegemä. Meid oll’ viis, tõsõ olli säälsaman lähkül. Ja sis mi kõik näimi, et mu kivi poolõ tulõ suur lainõ! Ma jäi tuu sisse, lainõ uhtsõ mu üle ja sis kattõ. Minnu pästse tuu, et jala olli liiva seen ja kivil oll’ lohk ja jope lukk kurguni kinni. Ime, et kõrvaaparaat alalõ jäi. Suun oll’ liiv ja suulvesi.
Terve ihu oll’ ku läbi pestü! Vallus. Paanikat es tulõ, päähä jõudsõ tiidmine, et ookean es võta viil minnu vasta. A 1963. aastal oll’ ookean säälsaman võtnu tollõaigsõ Austraalia pääminstre, kelle kihhä es löütägi.
Raudkatsi Ene