Elli Talina kandin üts keskmäse vannusõga naistõrahvas. Huvidõga. Reismise vasta oll’ täl huvi nigu pea kõigil naisil, aga tuu nimmat naistõrahvas uursõ kõigin võõrin maien kodueläjiide kotsilõ: kui pall’u näid peetäs, määnes näide vällänägemine ja mis näist kasu. Hingeline kasu huvit’ tedä eriti.

Trehvü nii, et tuu naistõrahvas läts’ Jaapanit avastama. Tälle näüdäti sääl ütte-tõist ja tükü kolmandatki, koonis naistõrahvas küsse, määndse omma Jaapani kana. Näüdäti pilte, aga naistõrahvas tahtsõ eläviid kannu nätä. Viidi sis ütte koloostridõ ja ülti, et sääl arõtõdas kannu, kel hand üle kümne miitre pikk. Et kana ollõv jaapani keeli dori, aga tõug ollõv siiämaani viil ilma õigõ nimeldä. Naistõrahvas muiduki kibõli noid imelindõ kaema, aga hoiatõdi, et kümnemiitrene hand om ainult kikkal. Viidi tä sis ütte kloostriaida, kon paistu kavvõdast määnegi kuju vai avvusammas. Naanõ läts’ ligembäle ja näkk’, et tuu sammas oll’ munk, kiä üttegi elumärki vällä es näütä. Tuu iist istõ timä ola pääl kikas, kiä võõrast näten kõrraga kirgmä nakas’. Kikkal tull’ üts väiku sulõkõnõ valla ja linnas munga nõna pääle. Mii turist pand’ tähele, et sulõkõnõ nõna otsan liiku, tuu lubasi luuta, et mungal õks elu seen. Naistõrahvas läts’ peris lähküle ja näkk’, et munga mõlõmba käe hoiti kikka hannasulgi. Hand võisõ esi vabalt kümme miitret pikk olla. Naistõrahva imestüs pässi suust vällä selgen eesti keelen: «On aga dori!» Jaapanlasõ kikiti tuu pääle kõrvu ja palssivä üteldüt kõrrata. Naanõ vahtsõst: «On aga dori!» Jaapanlaisi näo lätsi tuu pääle särämä ja nakati ütstõsõlõ õnnõ suuvma: tõulõ oll’ löütü kõrralik nimi. Tull’ vällä, et onaga om jaapani keeli pikk hand, sinnä viil dori manu ja omgi «Onagadori», miä võru keeli om «pikä hannaga kana».

Rõõmu peräst kutsuti kohalõ vahtsõnõ munk ja ülti eelmisele, et mingu küüki, vast om peotäüs riisi timä jaos üle jäänü. Riisi muiduki es olõ, aga nika järgmise hummukuni kostu köögist poti kraabitsõmist.

Eesti naanõ tunsõ huvvi, kaua munk sääl tuu kikkaga saisõ. Ülti, et harilikult aasta, aga seo pässi mõnõ päävä varrampa. Naanõ sis uursõ, et kuis munka söödeti. Ülti, et kõrd päävän anti külmä vett. Et säändse kerge tüü pääle ei minnev jo määnestki energiat.

Naanõ käve sääl kloostrin aasta peräst viil. Kikas ollõv õks alalõ, joba kolmanda munga ola pääl. Edimäne munk ollõv ka alalõ, aga hirmsa paksus lännü. Tõsõ munga pitiv tedä kummardama ja mõnikõrd ütte-tõist parembat kinkmä.

Kikas ollõv õks niisama kõhna ku innegi.

Naistõrahva vasta ollu jaapanlasõ väega aupakliku, kummardus iin ja takan ja õks Linda-san ja Linda-san. Eesti naanõ muiduki säänest asja vällä es kannada, ku timä nimme nii lördsiti, ja kärät’: «Ei olõ ma määnegi sann, mu väärnimi om Loss!» Sis tõmmatu tsipa tagasi, aga sällä takan õks «Linda Sann».

Kuis taa info seo ilma aigu täpselt liigus, tuud ma ei tiiä, aga ku naanõ Talinan ütskõrd tüü manu jõusõ, tähendänü kiäki tä sällä takan: «Näe, mii Sanna Linda kah Jaapanist tulõma lastu!» Sanna Lindast sai varsti Sannanaanõ ja nii jäigi.

Seh sullõ Jaapanit!

Pulga Jaan


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit