Mul om hää miil, ku lätt kõrda inemiisi

tähelepandmist uma keele lugõmisõ pääle tõmmada.

 
Olõ-õi ma viil üttegi inemist nännü, kiä mõistnu õkva edimädse pruuvmisõ pääle rattaga sõita vai ujjo. Ikõmi ja har’otami, peräkõrd tulõ vällä. Kats asja siski om, mille man üteldäs, et om rassõ ja andi ei olõ: tõisi inemiisiga läbikäümine ja võro keeli kirotaminõ. Et ku edimädse kõrraga vällä ei tulõ, sis võit pruuvmisõ katski jättä ja tetä noid asju, mille pääle rohkõmb andi om.

Võro keelen lugõminõ ja kirotaminõ om mu meelest säänesama opit mõistminõ ku kõik muu mõistmisõ. Mu jaos om võro kiil ainumanõ kiil, midä ma pruugi uma lõbu peräst. Ja niipall’o vannust om kah, et mõnda asja õnnõ lõbu peräst tetä. Las sis võro kiil olla mu hobi – nii ma mõtli. Et kõnõlõ ja kiroda sis, ku taha, midä taha ja niimuudu, nigu taha ja mõista. Umma Lehte nigu ei olõ midägi väega olnu pakku, suurõmb asi nall’ategijä ma ei olõ ja luulõandi kah ei olõ. Kos no musugutsõ puul-ammõdi-poolõst võrokõsõ saanu kirotamist oppi, ku õkva kiränigus ei taha saia?

Mol’ovihu-grupp «Võro kiil» om õkva mu jaos paras. Künnüs ei olõ üleliia korgõ, via antas suurõmbalt jaolt andis vai parandõdas är ja pääle tuu ei olõ määnestki sundust sõnnu pruuki. Ku ei mõista midägi üteldä, sis laigit vai panõt mändsegi tujopildi. Ja õks om tunnõ, et olt nigu kuigimuudu kursih Võromaa ja võrokõisi eloga, olkõ-no, et vanavanõmbidõ kalm om ainumanõ kotus, kohe viil kävvü.

Siski, niisamatõ kirätundmisõ har’otamisõs es naanu ma ilmahki ummi mälehtüisi Mol’ovihku pandma. Keele mõistminõ või olla väega moraalilda tego, ku nakkat kirotama vai kõnõlõma määnestki tsolki vai hõelust vai mõttõlda lorra. Nigu vana Peegli Juhan küsse: om sul umalõ rahvale no midä üteldä vai poldatat niisama? Om sul no midägi pääle kahtladsõ nall’a kah pakku?

Kõgõ tähtsämb asi Võromaal om mu jaos olnu üts-ütele andisandminõ ja egäsugutsidõ inemiisi välläkannataminõ. Egäüte pääle paistus päiv ja olõ-õi üttegi säänest asja, mink pääle ildamba naarda es saanu. Tuu om mu jaos joba küländ sõnomi muudu ja ma naksi tassakõistõ pruuvma. Teno taivalõ, om õks eloh ütte ku tõist ette tulnu. Parra jupikõsõ vällärihtmine ja kirjapandminõ om õkva paras koolitükk. Panõt Mol’ovihku ja loet esi kah nigu vahtsõ silmäga. Kae ku sis nakkat viku löüdmä! Mol’ovihk om mõnõ kotussõ päält nigu kõrralik võrokõnõ õks – ei unõhta midägi är, a lask viku paranda.

Mõni lugõ ja laik kah. Mõni tiid noid, kellest ma olõ kirotanu. Ütski ei olõ viil nii är pahanu, et käsknü sääne ull’us perrä jättä, ja võro keele viku iist olõ-õi üttegi halva hinnet kah pantu. Muidogi om väega uhkõ tunne, ku mitukümmend inemist löüdvä tibakõsõ aigu mu juttõ jaos. Tähelepandminõ om maailma kõgõ suurõmb defitsiit ja mul om õks väega hää miil, ku lätt kõrda inemiisi tähelepandmist sändse ilmkuulmalda rassõ tüü pääle tõmmada, nigu võro keele lugõmisõst arvatas. Ku sis mõni võtt vaivas esi kah mõnõ lausõkõsõ kirja panda, sis om õnn peris lähküh.

Tuu om viil tiidmäldä, ku kavvas mul mälehtüisi ja mõttit jakkus. A tuud ma lupa külh, et ku inämb midägi hääd ei olõ kõnõlda, sis ma jätä perrä. Tollõ poolõst om Mol’ovihk jälki väega hää kotus. Ku sul olõ-õi inämb lugõjit-laikjit, sis olõ vakka. Tõsõ tahtva kah võro keeleh kirotamist pruuvi ja egälütel omma uma hää luu kõnõlda. Tõisi võrokõisi tähelepandminõ om defitsiit ja tuud tohe-ei raisada. A kirotamalda kah tohe-ei jättä. Maailma luvvas luuga ja juhitas jutuga. Sarvõ Mikk ütel’.


 
 
Uguri Kadri,
Mol’ovihu-gruppi «Võro kiil»
nal’aliidsi mälehtüsjuttõ kirotaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit