Õiglust piat jagunõma nii kodu- kui mõtsaeläjiile. Põrõlt om mii ütiskonnan asi tuust kavvõndan.

Kiäki näge pargin oraviid ja ei jõvva umma vaimustust kuigi varjada: küll omma ilusa ja hää eläjägõsõ. Tuud tä tähele ei panõ, et säält pargist omma väiku tsirgu pia kõik minemä pagõnu. Mille? Selle, et orava söövä näide muna vai poja är. Söösi näid kah, ku kätte saanu.
Kass om inemisel kodustõt näriliste häötämises. Hiire, roti ja … orava. Siberin om jahimeeste siän levinü oravajaht kassiga. Ollõv pall’u tõhusamp ku jaht piniga. Asi om kõigildõ paigan: jahimiis tiin oravanahku päält, oraviid om taigan pall’u ja kui ei häötä, koolõsõ nälgä. Ei massa meilgi arvada, et väiku tsirgu omma kaonu kassi kõttu. Kass, kui tä mõnõ tsirgu püüdki, ei saa tuun asjan kuigi orava vasta.

Suur jagu kanapidäjiid tahtnu kõik suurõmba kulli är häötä. Tegelikult pääle kanakulli meil kiäki kannu ei murra ja hiireviu, vastapite, aja kanakulli minemä. Ei olõ nii, et midä suurõmb, toda suurõmb rüüvli.

Inämbjagu kodu lähkün eläviid siugõ omma nastiku ja nä tegevä hiiri häötämisega inemisele ainult hääd. Tuugipoolõst, ku mõni naistõrahvas nastikut näge, nõud tä kurja helüga: tapa är! Ja mõni meesterahvas tappki, et naasõlõ häädmiilt tetä. Häbüasi!

Rotimürk, mia kasse asõndama om mõtõldu, tapp kah ilma valikulda – hiiri, kasse, nirke, tsirkõ (ku jupi kätte saava). Ma olõ nännü katõ kassi surma mürgü tagajärjel ja inämb ei taha nätä.

Millegiperäst arvatas, et inemine om mõistusõga elläi. Iinpuul tuudu näüte tuud arvamust ei kinnitä. Aga sinnäpoolõ tasunu iks püüdä, toda inämb, et kirändüst ja muud sorti tiidüst om põrõlt jo küländ.

Äkki om asi tollõn, et õiglanõ miil om häönü?

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit