Jonkadi-jonkadi, joulu tulõva, vorstikambrõ võti kaonu… Taad salmikõist lugi mullõ vanaimä üle poolõsaa aasta tagasi. Taad oll’ joba timäle latsõn loet, nii et vana lugu, a kuis edesi läts’, es olõ vanalimäl ka enämb meelen.

Jõulu omma õkva ussõ iin ja häste om, ku vorsti olõman, olkõ poodist ostõt vai umatett, kass ei olõ sahvrin kurja tennü ja jouluvana ei unõta ka kedägi ärä.

Aga halgatu miilde üts’ lugu, mea suurõmban alõvigun mõni aasta tagasi juhtu.

Ku pensionääre selts jõulupidu plaanõ tekk’, ütel’ üts asjalik naistõrahvas, et timä kellegi medägi kinki ei mõista, tä tege pidulõ umalt puult punsutävve olut.

Pidu sai illus, kõik kitti hääd olut, lakja minti pümmen.

A ku kõik jo mitu tunni kotun olli ollu, kõlist’ üts naistõrahvas naabrilõ: timä näkk’, et üts vanainemine käü vällän, patareilamp üten käen ja tõsõ käega vedä perän hainariibmise rihha…

Et ildaaigu oll’ kiäki üüse ärä pästünü üte naistõrahva, kiä üüsärgiga tarõst vällä oll’ tullu ja ärä essünü, naksi muiduki külarahval murõ, kiä nüüd sis vällän hulgus. Kas tä õks tiid, kohe lätt ja medä tege? Lumi maan ja ilm külm, kohe tuu rihaga no minti?

Kõlistõdi ütele ja tõsõlõ, et kiä viil säänest naistõrahvast nännü om ja kiä taad tunda võisõ.

Riibjat oll’ nättü suuri maiu mant erämaiu poolõ minnen, tuuperäst kõlisti ma ka ollõmeistrile, kiä sääl kandin eläs, et kaegu aknõst vällä, kas näge kedägi rihaga.

Tuu naistõrahvas naksi mu jutu pääle kõva helüga naarma ja ütel’, et timä kävegi rihaga. Ollõpunsu oll’ taal kodu minnen kelgu pääl ja viil tarõn pand’ tähele, et kraan mant kaonu. Läts’ sis rihaga tultut tiid tagasi. Ja saigi kraani kätte!

Olkõ sis ülehommõn hoolõn, et vorstikambrõ võti alalõ, ollõanuma ja jõuluvana kotiga kõik kõrran!

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit