Täämbäne Naha külä jutt kääse väegadõ vanno aigo piti. Ega mi häste ei tiiä, määne elo oll’ Ahja ja Võu jõki, Lämmijärve ja Miilva suu vaihõl päält tuhandõ aasta tagasi.

Tuu Maavalla perämine vald oll’ maailm umaette, kohe võõra tulliva lootskidega, tahts’eva süvvä ja veetkese maata, kaupa tetä, sannasuuds’olihha ja kuivatuisi kallo tii pääle osta. A ku võõridega asi väega kur’as läts’, sõs sai Perävalla rahvas pakku minnä Kurõkülä, Võukülä vai Lääniste liinamäkke. Hullõmba iist paeti Miilva suusaari pääle – sinnä kiäki võõras es tükü.

Perävallah olli ja oma täämbägi kõgõ parõmba maa õkva Naha küläh. Rahvas elli siin jo inne viikingiaigo. Mu imä Aruste Erna kaivsõ Naha kalmõtokingoh ja löüdse ütesä matõtut hummogu ja õdagu tsihih, sõs viil rahha, väitsi ja väärtasjo.

Eesti pakku lännüh valitsusõh oll’ ministriherrä Edgar Walter Saks. Timä kirot’ 1956 Heidelbergih doktoritüü «Aesti», kos tä arvas’, et Naha külä nimi tulõ viikingiajost – Naha oja veereh oll’ suurõmb nahakauplõmise kotus. Venläste maa sai üte jutu järgi hindäle edimädse vürstinna õkva mii mant – Võusuust, kost peri Helgast sai vürstinna Olga. Ingvari /Igori Võõpsost üles löütü kaasavara om Talnah ajoluu muus’eumih.

Tartohe tetti keskaol kivist piiskopiliin õkva Imäjõõst ülemineki kotsile. Piiskop ehit’ Kastrõhe viil üte vahisulu – Imäjõkõ piti laivo kaema ja massu võtma. Tartoh naati kutsma noid Kastrõ tagomaidsi maid Perävallas.

Edimädse mii kandi kaardi oma graviirnü Hollandi, Prantsusõ, Saksa meistrimehe. Kaart’e pääl om Rapin, Parapal, Ismen /Mehikuurma/ ja Miilva, a kõgõ parõmb om Roodsi kuninga Gustav Adolfi kirotaja Anders Bure kaart 1635. aastast, kos joba 150 nimme pääl. Naha küllä olõ-õi kaart’e pääl tuuperäst, et nahakauplõmist olõ-õs inämb – usk ja piiri olliva iih. Lämmijärvest sai Euruupa ainokõno hummogupiir, miä om püsünü 700 aastat täämbädseni.

Hulga kadsohaudõ oll’ maha jäänü ja hulga sõto venläisi, sakslaisi ja poolakõisi vaihõl üle käänü, ku Venne tsaari aigo nakas’ Räpinä kihlkond vahtsõ pääliina Peterburi ja Euruupa vahet edesi-tagasi sõitjilõ küüti, hobõsit ja üümaio pakma.

1730. aastal tull’ Kuramaalt Räpinähe vasnõ Venne tsaarinna Anna Joannovna. Tal nakas’ Räpinäh niipall’o miildümä, et võtt’ mõisniku Loovalla Karla üteh. Riigikrahv ja tsaarinna edimäne tallmeistri Karl von Löwenwolde pand’ Võu jõõ tammi taadõ saisma ja ehit’ paprõvabriku, kos Venne riigi rahatähti tetti. Pühä jõõ narmine külämeestele es miildü ja keisrinna Jelizaveta aiõ suurõlidses lännü mõisniku Löwenwolde minekile. Kolmas naan’e Venne trooni pääl Katariina and’ jälki kõik andis. Krahv Löwenwolde inämb es mõista maakiilt, läts’ väega hinnäst täüs. Hulga mehhi ja soldanit sai 1784. aastal Räpinä puuaiasõah surma. Külämehe es jätävä: lätsivä Riiga Venne kubõrnöörile kaibama. Asja uurma saadõti Kuramaalt krahv Ludvig von Manteuffel. Tuu käve jala hulga maad Räpinäst Naha Kõrvõotsalõ riigisakslasõ Konstantin Obrami mano, kelle tütär tälle väega miildüma nakas’.

Löwenwolde aig sai otsa. Perämidse valla maameeste elo nakas’ edenemä Siverside ja Richteride aigo – talla välläostmine oll’ miikandih väega äkiline. Nahal oll’ lugõmise järgi 18 perüstallo. Õkva 1882. aastal saiva Nahal talo ärr krunditus, piirikivi paika – Sillaotsa, Kliima, Tenso, Otsa, Tukati, Kooli, Kulla, Kaarli, Kivijärve, Vahtsõ-Kõrvõ, Vana-Kõrvõ, Pedäjä, Teostõ, Kikka, Nina, Piiri, Kadaka-Söödi, Pähnä. Talomehe väega hää meelega es taha raharenti massa – aganaleevä ajol olõ es hindälgi toda rahha võtta. Olliva harinu Miikse mõisah Knorringi man tüüh käümä.

Aigopiti tull’ peremehetunnõ Naha kodomaile kah. Vanarahvas kõnõlõs linakasust, mõtsatüü ja kalapüüdmine avit’, mõisatüüd tetti kah, kupja sundmine es kao niipia.

1910. aastal oll’ Nahal uma rehepessü ütisüs. Eesti Vabariigi aigo 1927. aastal läts’ Naha külä Räpinä valla ala. Külä risti pääl pidi puuti Emilie Mälberg. Gustav Mälberg oll’ nooriku võtnu põlitsest tõvvust – Terepsoni talost viikingiaigse Võukülä liinamäe alt. Kaldaperä talo Gustavil oll’ poig Karl, Karli poig oll Arvo, Elvah koolidirektri. Arvo poig Kalle Mälberg, ilmah pall’o käänü meediamiis, kir’amiis ja kunstnik, eläs nüüt Kõrvõotsah, Obramite taloh. Kalle poig om nuur perremiis Karl.

Kõik mu kodotalo – Kikka talo pidäjä oma päält Põh’asõta taah ollu ja elanü. Edeesä Tsiugovi Pritsil oll’ kats poiga – Kaarli ja Jaan. Talo tetti poolõs, joba nelä aasta peräst oll’ elomaja valmis, korsna pääl, suurõ akna iih, ku puul küllä elli viil rehetare suuds’oh. Kikka tallo ostõti katõhõlmaadra, vahtsõ põlluriista. Olti vallavanõmba abi ja pääkohtomehe amõtih Miikse vallah. Mina, Mait, olõ tah Kikka taloh viiendät põlvõ perremiis. Egä miis taloh om vasta nakanu saatusõlõ ja om truis jäänü umale maale, mis ede-essi puult määrätü.

Naha külä om täämbä, jummal tennätü, iks Räpina kihlkonna vanno piire seeh – nigu Perävald olõs tagasi tullu. Kõik Naha perüstalo oma inämbide alalõ, kiudutamist väega es olõ – oll’ hää olla katõ maakonna piiri pääl. 115 inemist eläs küläh täämbä. Nahal om mito otsa: Mõisaots, Puksaots, Kalsaots, Pops’eots, Kõrvõots, Krimmiots. Küla keskel om külämeeste ummi rahhoga edimädsel vabariigi aol ehitet illos koolimaja, mille arhitekt Alar Kotli om tuusama, kiä ehit’ Talna laalulava.

Ilosit nuuri naisi om täämbätses Nahale tuudu hulga – Ülle, Tiina, Epp, Lüüli, Piret, Liisu, Maarika, Jana, Maiken, Liia –, olõ-õi häpü näädätä. Pita peetäs ja kontsõrt’e andas, kuuki küdsätäs, lastas liugu vastla aigo; uma laalumängo ja kino tahas viil är tetä. Koolimajja tulõs tetä vabaakadeemiä – nigu oll’ Pariisih tervelt sada aastat!

Umah küläh saa-ai märdisant olla, piät iks esi kah tahtma tetä ja rahakoti raudo valla pästä. Taloperremehe rahakott saa-ai olla naas’e põllõkarmanih. Külä tulõvik nakas õkva täämbä – olõ õi hilkavat hummõlist.

Üle Naha oja olõs vaja viil nahka vitä – tuu as’a võissi kah är tetä! A kaemõ no tassakõistõ, nigu vanaimä ütel’.

Meensalo Mait, Kikka talo peremiis


Räpinä kihlkunna Naha külä Kikka talo peremiis Meensalu Mait Naha koolimaja trepi pääl. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit