Mul tull’ ütskõrd juhus, ku ma pidi ütele ehitüsmehele, kiä umma tüüd külänt korgõlt hinnas’, seletämä, mille ülepää muusõummõ maa pääle vaia om, mille riik siiä rahha raiskas.

Ma küsse tä käest, kas täl lips om rõivakapin.

Miis kaiõ mullõ ulli näoga otsa ja ütel’, et om, et om õigõ mitu tükkü. Ma küsse sis tä käest, kas täl tüükindit om. Miis kai viil ullimpa näoga ja ütel’, et muiduki om.

Ma ütli, et novot. Mitu kõrda sa aastan lipsu kannat, või-olla paar kõrda, a tüükindit om egä päiv vaia. Kinda piät olõma mugava ja vasta pidämä, noidõ pääle ei olõ kah’u rahha raisada. Lips sais rõivakapin aastit, vaia ei olõ, a är kah ei viska, pall’u tä iks ruumi võtt. Et viimäte kutsutas viil presidendi vastavõtulõ vai koolõs ämm är, sis lätt vaia.

Vot muusõum om lips riigi rõivakapin. Täl om näid muiduki rohkõmp, a nuid «ämmä matussit» tulõ kah rohkõmp ette.

Miis jäi mõtlõma ja tundu, et jutu mõtõ jõudsõgi timäni.

Tulviste Hele
Mõnistõ talurahvamuusõumist

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit