Mu latsõpõlv oll’ viil tuul ilosal aol, ku vanaimä kamand’ kotoh ja latsõ olli timä hoolõ all, ku imä-esä olli tüül. Ollimi nigu latsõ iks, teimi egäsugutsit vigurit ja saimi tõrõlda ja vahel vitsa kah.

Mäleta ütte vanaimä kärätämist, minkast ma tuukõrd arvo es saa. Ku väläh oll’ kõva tuul ja mi ollimi pall’a pääga, kärät’ vanaimä kur’alt: «Müts päähä, muido jäät ullist!» Ma mõtli sis, et no mis juttu vanaimä aja, kuis ma sis ullist jää. Murdsõ pääd, a küssü es taipa.

Ummilõ latsilõ ma külh nii es kärätä. A ütskõrd tull’ üte targa naasõga vanaimä ütelüs jutus. Tuu kaiõ mullõ otsa ja ütel’, et mu vanaimä oll’ iks väega tark naisõrahvas. Tä tegi mullõ selgest, et kukruh omma pääpunkti. Ku tuul noist läbi tõmbas, võit saia ajukelme-põlõtigu ehk meningiidi. Ku toda põet, võit periselt ullist jäiä.

Nüüd olõ ma esi vanainemine. Vahel, ku tuulõdsõ ilmaga mõnt latsipunti näe, olõ näile kõnõlnu, midä mu vanaimä pall’a pää kotsilõ ütel’. Ja seletänü tuud kah, mille tä nii ütel’.

Nii et müts päähä, muido jäät ullist!

Puuri Siiri

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit