Nõgõssõ vai maas’ka

Ma kuuli raadiost, et põllumiihile tahetas tetä säänestsamma tüükõrraldust ku poliitikilõ. Kavva nuu maainemise or’apidäjit mängvä ja tüüliidsi pikki tüüpäivi tegemä sundva. Aig om edesi lännü ja maainemiisi tulõ ka õigõhe elämä opada.

Kaegõ, kuis pääliinah tüüd tetäs. Ei määnestki vaiva. Suurõmba jao saat puutri takah istu vai kongi võrkhällü seeh pikuta. Ja suvõl kül kiäki tüüd ei tii, ammuki viil kuuma päävä käeh põllu pääl. Põllumiihil om viimäne aig ka tuu liinamuud üle võtta. Talvõl meil inämp lummõ olõ-i, sõs või põldu arri külh, ja suvõl puhada. Vai pitä eläjid õnnõ puutrimänguh, nigu liinainemise tegevä.

Noid or’atüüga kasvatõduid maas’kit ei tahaki süvvä. Egas vanastõ õigõ eestläne es kasvata ega süüki maas’kit. Kel ravvapuudus oll’, sei nõgõssit, säält sai uma ravvajao kätte. Mis tuust, et olõ-i makõ ja kõrvõtas. Elo ei piäki makõ olõma. Päälegi om mi uma kõrvõnõkõn häömise veere pääl. Viimäne aig maas’kapõllu nõgõssit täüs külbä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit