Kats pluss kats ja igäväne hädä

Ma kuuli raadiost, et perämäne ots umast elost tulõgi taa viirusõga üteh ellä. Tuu tähendäs, et sääne hädäolokõrd jääs tiidmädä aos püsümä.

Hädäga piät kõgõ mõnõ sugulasõ ligi hoitma, et saassi uulidsa pääl katõkaupa ümbre kävvü. Ja tõisist inemiisist piät eloaig kavvõ kaariga ümbre käümä. Kuis muido tuud kats pluss kats käsku täüdät.

Vähä tuust, suurtii pääliina ja Tarto vaihõl om kah hädäolokõrra perrä kimmähe är otsustõt, et tulõ kats pluss kats rata. Tiiä-i, kas sääl piät auto ka katõkaupa sõitma nakkama? Vai kohe tuu sõitagi om. Kavva sa Tarto ja Tal’na vaiht sõidat? Nelikümmend aastat tagasi mõtõldi kah, et saassi vai Suumõgi. A sai õnnõ Lätti. Nigu täämbägi.

Egätahes tõi taa hädäolokõrd miilde kats vanna salmi. Lammas ütel’: «Läl-läl-lää, Lätimaalõ kül ei lää!» ja «Oh hädäoro hõrila, kõik toro omma virilä.»

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit