Ma kirutõ umast esäst, kelle oppaminõ om minnu läbi elu vidänü.

Pääle sõta tulli kolhoosi ja imä pidi tüüle mineme. Esä jäi sõan üte käege, selle tedä es aetõ. Tä tallit’ kotun eläjit ja kamand’ aiamaa pääl. Ma tilbõndi suvõl kogu aig esäl takan ja uursõ, mille om mõni asi nii ja mõni naa. Esä selet’ kõgõ nii, et mul jäi nii mõnigi asi miilde. Ja ku uhkõ tunnõ oll’, ku ma, väikene tirts, sai essä avitõdõ. Ku esä nakas’ tsiahaina hekseldeme, olli ma vändämiis. Vai oll’ vaia vesikäia ümbre ajadõ, ku tä väist vai kirvõst tahtsõ teritede. Üte käege es saa esä ekä tüüd tetä. Midä vanõmbõs sai, toda targõmbõs. Kuis piät haku ragumõ, et vastu näku ei saa, kuis tsiahaina niitä, et sille maa jääs järge, kuis vikatit teritede, kuis haina riibu, kuis luvvalõ handa otsa lüvvä. Kõik, midä maal ellen vaia tetä, om mul esä opatu. Ja ku söögilavvan istsõmi ja käe risti pannimi, tennäs’ tä taivaessä söögi iist. Viil tulõ miilde, ku oll’ päävävarjutus. Esä tahmas’ kündle pääl klaasijuppõ ja läbi noidõ vahtsõmi, kuis kuu päävä ette tull’. Tsirgu jäivä vakka ja ilm läts’ hämäres. Tuu olõs nigu eelä olnu.

Kallis esä, kes sa mullõ elutarkust opsit, aituma sullõ. Sul oll’ ildaaigu 110. sünnüaastapäiv. Tervite sinnu sinnä pilveveere pääle.

Niklusõ Mare

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit