Karoonalõ om aolehtin tegünü konkurent – kanapidämine. Nigu lehtin väega õigõlõ om kirutõt, päämine om rüüvluumõ- ja -lindõkindla pidämisruum.

Lihtne vällä üldä, aga pruuvkõ tetä! Ildaaigu vähänd’ mii kõgõ väiksemp kärplanõ – nirk vai miikeeli lasnits – mu 16päälise tibupoigõ kurna üte üüga poolõ pääle. Tollõ tüü tekk’ tä läbi kats kõrda katõ sendimeetrise traatvõrgu silmä. Üts keskmise suurusõga kärplanõ – nugis – murd’ mul mõni aastak tagasi üte üüga 19 kanna maha. Sisse oll’ tä kanalalõ tullu läbi tuulutuskorsna. Timahava keväjä tei ma kanulõ varjualudsõ ja jalutusaia (katõssa kõrda katõssa meetrit). Kolm päivä es saaki muud tetä. Aga tävveste rüüvluumakindlat ma tetä ei mõsta, ja kas tuu kanulõ ülepää miildüski. Tuu olõsi vast piaaigu nigu kuulikindlast klaasist. Nii et lahendus piat olõma muial ja ma arva, et asi algas pääle inemiste suhtumisest.

Põrõlt ollu õigõ aig inemiisile selges tetä, et mõtsluumõ nunnutamine om kurjast. Küländ om kuultu säänest juttu: näe, latsõ, rebäseonu om mii uibuaian, panõmi tälle kassikrõbuskiid.

Olukõrd om põrõlt sääne, et suurõmba maa-asula ja väiksembä liina omma poginal kärntõbitsiid rebäsiid ja kährikiid täüs.

Näide vällänägemine om sääne, et mu treenitü zootehnikusüä ei kannada lähembält uuri. Rebäse tunnõt är viil ainult kõrvust, muidu es saanu aru, kas om kährik vai mõtstsiapõrss.

Hulkviid kasse olõmi küll häötänü tonne viisi, aga liinastunu mõtsluum ku taudilevitäjä ei paista kedägi häirvät. Ja üts asi viil: puuke omma nimä kah poginal täüs.

Mul om rahvalõ üleskutsõ: kui mõnd vällämaalast näemi, nakkami kõik hinnäst kratsma. Sis om varsti Euroopan jutt valla: eestläse ei mõsõ hinnäst, muudkui kratsva. Sis võinu mõni mokaotsast poetada: tegelikult omma naa kõik kärnän. Kärntõbi om küll üts vähämbiid häti, midä mõtslooma edesi võiva kanda, aga eurooplasõlõ avitas tuustki.

Äkki sis võtt valitsus midägi ette. Äkki pantas mõtslooma karantiini. Püsügu kotun!

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit