Kas olõmi nõun olõma tuu nimel tsipa vaesõmba,
et mi ümbre om suurõmb elurikkus?
Olõ iks kõgõ imetlenü tarku vannu inemiisi – miihi ja naisi. Kost muialt mi umma kultuurilist tarkust võtami ku mitte ellu nännü inemiisi käest. Üte eluiäga ei jõvva jo kõiki ulluisi uma naha pääl är pruuvi.
Mõtsa pääle märgotõn lätt mõtõ luudusõmehe Jüssi Fredi pääle. Fred om mi pääliskaudsõ ao üts perämäne suur süvembäleminejä. Tä om õks ütelnü – ku tahat nätä vahtsit asju, käü vannu ratu pite. Sis näet, kuis maailm muutus. Hää om silmädä aastaaigu vaeldumist – luudust kõgõn timä vaeldusrikkusõn. A kurb nakkas sis, ku kõnnit noin paigun, kon olõt aastakümnit käünü, ja näet, kuis luudus mi ümbre vaesõmbas jääs.
Jüssi Fred kõnõl’ jo aastidõ iist, et mi mõtsuga olõ-i lugu kõgõ parõmb. Täämbädses om selges saanu – ku mi jakkami säändse mõtsapoliitikaga, midä kutsutas Euruupa normõ perrä säästväs ja jakkujas, sis omma 5–10 aasta peräst ka mi mõtsa sama kehvän saisun ku Lääne-Euruupan. Fred om kõnõlnu, et paarkümmend aastakka tagasi kävevä Soomõ tiidläse Eestin kaeman, määndse olli Soomõ mõtsa varramba. Eesti mõts oll’ sis suumlaisilõ näüdüsses, no inämb ammuki ei olõ. No omma ka meil puupõllu – ja vanna põlismõtsa, kon kasusõ puu mitmõn vannudsõn, peris liigirikkusõn, inämb väega hulga ei olõ.
Kõgõ seo takan om ahnus. Ma ei panõ tankotsil süüd mõtsamiihi ja puutüüstüride pääle. Kannami kõik seo iist vastust, ku mi ei saa arvu tuust, et majandusõ kasuminõ ei olõ inämb võimalik. Mi ainumanõ tii om majandusõ kestvä mõistusõperäne kahanõminõ. Seo om ellujäämise küsümüs.
Mõtsa om kõgõ majandõt, vaia om nii müüblit ku raamadupapõrd. Puumajan tahami väega ellä. Parhilla lihtsäle om mõtsa ragominõ lännü üle egäsugumaidsi piire. Ei saia arvu ka tuust, et esiki majandusligult olõs parhilla kavalamb vannu mõtsu alalõ hoita. Ku muial ilman jääs liigirikkit mõtsu kõrrast veidembäs, sis olõs üts paigakõnõ ilmamuna pääl, kon om viil peris mõtsa alalõ. Inemise tulõs seod illu kaema. Ku häbenemäldä üteldä, sis niimuudu tulõ rahha meile pall’u inämb ku sis, ku mi uma kalli puu hiinlaisilõ peldikupaprõs teemi.
Lugu piät olõma joba peris hull, ku ka ettevõtlusõ arõndamisõ tsihtasutusõ esimiis kurt, et inämb ei saa turistõ Eestimaalõ kutsu. Turisti tundva hinnäst pettäsaanuina – olõmi lubanu näile näüdädä mõtsarikkust, a nimä tulõva ja nägevä õnnõ suuri maharaotuid lankõ.
Ku ma tei filmi «Fred Jüssi. Olemise ilu», oll’ suur tahtminõ kõik taa mõtsateema tävven valun sisse tuvva. A ei saa kattõ asja kõrraga – kiruta üte käega luulõtust ja tõsõ käega aolehte märgotust. Mi valik oll’ seo filmi man poeesia. Kõik taa luudusõ ilu, miä meil om olõman, a miä või kaoda, ku mi tuust küländ ei hooli. Seo filmi kaamõramiis om maailmatasõmõga luudusfilmi tegijä Matjusõ Joosep. Filmin ei olõ suuri eläjit ega esieräliidsi sündmüisi, a tuuiist om hulga meelerahhu ja väikeisi asju illu. Sääne zen-film. Väega hää miil om tuust, et inemise omma kinno tulnu – seo om suurõ ekraani film.
Jüssi Fredi tahtminõ seo filmi man oll’, et päätegeläne olnu Eestimaa luudus. Tä om hinnäst kutsnu iks vahendajas. Fred om põlinõ liinapoiss. Noorõn iän trehväs’ tä maalõ sugulaisilõ küllä ja tuust sai alostusõ timä isu luudusõ perrä. Tä oll’ sääne ummamuudu poiskõnõ, mõtsa- ja tsirguhuvilinõ. Joba peris noorõst pääst naas’ tä tegemä pikembit rännäkit Tal’na ümbre mõtsun. A tõtõstõ om tä eluaig liinan elänü. Niimuudu – luudusõ ja kultuuri risttii pääl – om timäst saanu luudusfilosoof, luudusõ mõtõstaja. Maamiist vast niimuudu mõtsa poolõ es kisknugi – maainemisele om seo kõik nii harilik ja hindästmõista. Ku ellä kõik aig tuu ilu seen, sis silmä harinõsõ är ja panõ-i inämb tähelegi.
Ma olõ tõõnõkõrd mõtõlnu, et Jüssi Fred om mi silmä valla tennü. Tennü silmä valla luudusõ ilu kaemisõs. Võtami näütüses puumustri, puusüü – ku illus tuu om. Võrumaal sannan ollõn mi jo inämbüisi ei imehtele, et palgiots om ilusa kiräga. Seo om jo nii harilik. A ku Jüssi om pildi pääle püüdnü albumidõ viisi seod sannapalgi mustrit, sis imehtelemi külh, et kae, ku illus. Vai kivimustri. Kas sis maainemisel om aigu kõtuta kivi pääl ja uuri, mis karva seo kivimustri om. A seo om jo tävveste umaette maailm, samblidõ maailm, seo om nigu imeline maastik. Fred võtt aigu, istus, kullõs, kaes…
Ka mu hindä jaos om kõgõ suurõmb rõõm olla Võrumaal, rännädä üten vele Tõnisõga Rõugõ-kandi mõtsun vai sis sõita rattaga tsipa kavvõmbalõgi. Mõnikõrd, ku liinasakin om väega är väsütänü, sõida Rõugõhe ja kaemalda aastaaolõ tii tulõ üles ja silmä lihtsähe tuld. Tulõ prakin ja palamisõ vuhhin mõsk nigu seest puhtas ja hengel saa keremb, maailm lätt laembas.
Parhilla olõ väega luutusrikas – ijä om liikma naanu. Mi ümbre om väega pall’u tarku miihi ja naisi. Meil om võimalik oppi tõisi maiõ perrä, kon väega ummi kaonu mõtsu takan ikõtas ja suurõ raha iist sis midägi vahtsõst proovitas luvva. Mi esi saami uman riigin parõmbalõ tetä.
Mõtsa hoitminõ om rahvusligu kokkolepmise küsümüs. Kas olõmi nõun olõma tsipa vaesõmba, a nii, et mi ümbre om suurõmb elurikkus, miä otsustas peräkõrd mi ellujäämise?
Tootseni Jaan, filmirežissöör, «Üü-ülikooli» vidäjä
Tootseni Jaan. Lauritsa Piitre pilt