Inemisel om helü, mõtsal om kah helü. Mõlõmba ommava saanu kotusõ siin maa pääl, a mõts om iks kavvõmp olnu ku inemine. Olõ-i olnu nii, et kõgõpäält oll’ inemine, kiä sis hääs arvas’, et nüüt võisi mõnõ puu kah maaha võtta. Oll’ jo paradiisih kah uibu inne iih, mitte nii, et Aadam Eeva jaos tuu kasuma pand’ ja üles kasvat’.
Ku helü om olõmah, sis tahat tuud vahel vällä kah laska. Taht inemine, taht mõts. Võit umaette nõna ala nohista, võit kõvastõ hõiku ka tõõsõlõ inemisele. Mõtsah sammamuudu puu kõnõlõsõ umavahel. A ku vaia, sis hõikas mõts inemisele vasta, ku inemine om lännü sinnä umma hellü tegemä. Kas niisama kõnõlõma vai tõistmuudu.
Jah, mõtsa võit hõigada mitund muudu. Võit tetä väikeist hellü ja sullõ kostus vasta tassakõnõ helü, puu nakkasõ sukka kõnõlõma. Ku mõistat kullõlda. Kõnõlõsõ ku sõbõr sõbraga. A ku mõtsa kõvva rüükmä nakkat, saat mõtsa käest kah tagasi kõva ütlemise, õkva vasta vahtmist, vasta moll’o.
Umal aol oll’ mõts egäle peremehele väega tähtsä ja kallis. Ku sul joba mõtsa oll’, ollit tettü miis. Egä puu oll’ nigu su uma lats. Ku võeti plaani maja ehitämine, käüti tükk aigu mõtsah kaemah ja märgotamah, inne ku saag laulma nakas’. Nii oll’ mõtsa hõikaminõ ütlemäldä sõbranõ ja mõts hõigas sõbralikult vasta kah. Es tii kiäki suurt mulku, mis jällelt kavva aigu viil vasta vahis ja miilde tulõtas, kuis kiäki kellelegi haigõt tekk’.
Aig läts’ edesi, vana peremehe kattõva. Vahtsidõga om pall’o rassõmp, hoobis tõõnõ asi. Esieränis säändsidega, kiä olõ-i ülepää nuu peris peremehe maatükü pääl, miä papridõ perrä om külh näide uma. Nä ommava maa lihtsäle ostnu, selle et rahakott om puuga säläh. A niimuudu olõ-i näil maatüküga määnestki süvvä kokkoputmist, ütehkasumist olnu, süä om koskil muial ku umah mõtsah. Ku maatüküle hinge sisse ei olõ trehvänü, sis näet õnnõ tuud, kuis saasi uma raha tagasi ja kuhja kah pääle. Ku ruttu om vaia, sis olõ-i aigu uuta, sis om iks maru kipõ. Võetas suurõ massina, mis hõikasõ-lõikasõ mõtsa väega valusalõ. A unõhtõdas är, et mõts kost sammamuudu vasta kah. Kõvastõ ja valusalõ, võlgu tä ei jää.
Om perämäne aig naada mõtlõma nigu peris peremiis. Tuuperäst, et olõmi är unõhtanu, kes mi siin maa pääl olõmi. Olõmi iks luudusõst üts väikukõnõ täpikene, mitte kõgõ tähtsämp as’apulk. Ku läämi mõtsa õnnõ tuujaos, et rahha saia, jätämi süäme ja henge maaha, tulõ mõts mi käest mitmõkõrdsõlt tassu tagasi küsümä.
Mõts om üts suur elokotus, koh ei olõ õnnõ puu, sääl omma eläjä kah. Ku näet kõgõst rahha, piät hindäle selges tegemä, et tuu mulk, miä mõtsa tiit, tulõ ütskõrd su hindä moro pääle.
Üts asi om, et tühä kotusõ pääle kasuma pantul puul lätt tükk aigu, inne ku jälki parralt pikäs vinnüs, et varjo anda ja tuult kinni pitä. A suurõ puu all, mille maaha võtsõt, om egäsugumaidsi eläjit ja hainu kah. Mille tulõ kõrrast rohkõmp eläjit inemiisile küle ala? Arvada või, et mitte suurõst armastusõst. Peräkõrd iks tuuperäst, et kõgõpäält tükse inemine näide kodo. Lõigas’ puu maaha ja arvas’, et olõ-i hätä midägi. A elläi taht kah ellä ja nii saat mõts, midä inämp ei olõ, eläjä inemise mano. Seo om nigu mõtsa viimäne röögähtüs, midä tä viil jõud tetä, inne ku tä om peris unõhtõt. Inemine mõtlõs, et raha iist saa kõkkõ, raha iist võit mõtsa hõiku ja lõiku. Midä tuu puiõlda paik mullõ iks tagasi tetä saa? A saa iks ja väega kõvastõ. Ku midägi olt är lahknu, sis paranda om rassõ, mõnikõrd ei saaki toda tetä.
Olõmi mõtsa maru pall’o lõiknu, jämme massinahelüga sinnä hõiknu, ilma et kullõsi, kas ja kuis vasta kostus. Nüüd võisi veidükese mõtsa kah kullõlda. Kullõlda nigu umaaolinõ õigõ ja süämega peremiis. Puid võit ja tulõgi mõtsast tetä, a tulõ tetä mõistusõga, kullõlda, midä mõts ütles. Tulõ kõnõlda mõtsaga nigu umal aol, nigu sõbraga. Sis lätt elo ilosalõ edesi.
Hillepi Einar
Reimanni Hildegardi tsehkendüs