Mõnistõ talorahvamuusõumin sai seo süküs vahtsõ vällänägemise vankrikuur: seo tüü man pruugiti vanno ehitüsvõttit, midä tundas õnnõ Lõunõ-Eestin Piitre jõõ lähkün.

Vahtsõl kuuril omma savikivist ja kalkkivist kandõposti. Säändse moega kuurõ ja küüne või nätä õnnõ Mõnistõ kandin, kon Piitre jõõ veeren lövvüs kalkkivvi. Pall’o tuud kivvi siski ei olõ, tuuperäst tetti inneskidsel aol kah huunõ iks palkõst, a kimmüst anti kalkkivist postõga.

Parhilla om Mõnistõ kandin alalõ viil kümmekund säändse mooduga hoonõt – ehitedü omma neo minevädse aastagasaa alostusõn vai kogoni üleminevädsel aastagasaal. Ehitüsmehe käveki mitu kõrda snitti võtman Liivamäe talo küünü man, mis om muusõumist kilomiitre kavvõmbal ja aolõ peris häste vasta pandnu.

Ehitüs naas’ pääle joba mahlakuun ja võtsõ puul aastat, a nüüd omma peräkõrd iin ka sepä tettü hingi ja suuri tabalukkõga ussõ. Huunõn om kolm ruumi ja kõgõ suurõmban näist omma vällä pantu vankri ja egäsugunõ muu kraam, midä hobõsõpidäjäl vaia lätt. Muusõumi juhataja Tulviste Hele kuts huviliidsi kaema nii uhkõt vankrikuuri ku ka kõkkõ, mis sääl seen om.

UL


Mõnistõ talorahvamuusõumi vahtsõn vankrikuurin omma vällä pantu vankri ja muu kraam, midä hobõsõpidäjäl vaia lätt. Mõnistõ talorahvamuusõumi pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit