Mõni aasta tagasi kiruti ajalehe suurõ rõõmuga, et väliskapital tulõ Eesti põllumajandustõ ja om ostnu pia kõik farmi är. Nüüd muudkui süümi kuurt ja võidu pall’u aga sisse mahus, nigu sääl anekdoodin nällähädäst ja elevandi toodangust.

Aasta-paar tagasi jõusõ PRIA uma kõrraluumisega nii kavvõndalõ, et kui rohumaa päält haina-silo ei tetä ja ei karjatada, sis pall’alt mahapurustamise iist toetust ei massõta. Terve mudsu jaos tävveste arusaadav, aga millegiperäst nakas’ väliskapital tuu jutu pääle ummi lehmälautu maha müümä. Mu elämise lähkün om üts sääne laut, kon sõnnikust sai läga ja tuud veeti 40tonnistõ massiniidega põllu pääle. Nuhe õkvalt sääne, et esiki tiisikus hiidüs är. Pääle tuu tull’ säält aig-aolt hukkalännü silo haisu, midä mu zootehniku kops ja nõna sukugi ei kannata.

Just nimet tull’, inämb ei tulõ. Eläjä ja elu ülepää kattõ laudast keväjält är, nuhe viil paar nädälit hõlju, nüüd om tävveste kaonu. Kops ja süä hõiskasõ: elagu rohilanõ värk! Mõistus siski nii huupi hõiskama ei nakka. Nimelt kõnõldas, et põllumaa pinda tulõ vähändä 20 protsenti, tuu ollõv euronõuõ. Väega rohiline, midä muud tuu tähendäs ku rohumaad. Mis tegelikult sündü? Tühäs jäänü lehmälautu ümbre künneti värske karjamaa üles ja anti villäkasvatajiile rendile. Vili kasvi hää, aga kuimuudu nüüd 20 protsenti põllumaad vähändät? Kiä tuu haina är süü?

Üts mu varra lahkunu kursusõveli ohas’ alati, ku nägi suurt hulka viina: «Oh, Taivaesä, anna mullõ mitmõkambriline magu!» Nüüd, ku tahetas tuust 20 protsendist kinni pitä, omandas kursavelle palvus tävveste vahtsõ sisu. Toda inämb, et lehmäpidämine om rohiliste puult (ja piaaigu riiklikul tasõmõl) hukka mõistõtu. Pussas, rõibõ.

Kui peris aus olla, sis mul hindälgi juhtus vahel. Ma kahtlusta, et ku mii kõik nakkami murru jürämä, sis lasõmi avalikun kotussõn peris kõvastõ gaasi vällä.

Muiduki, kel jala terve, juusk tuu asja peräst kasvuhuunõlõ. Kasvuhuunõgaas timä jo ollõv.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit