Rõugõ rahvamaja ei olõ mitu aigu inemiisist nii täüs olnu ku neläpäävä, 9. urbõkuul. Tulti kullõma Tartu akadeemilist miihikuuri ja Kalkuna Marit.
Pettä es saa kiäki: mehe lauliva, nigu meri kohisõs ja mõts mühises, ja Mari laulsõ tuu taustal nigu Ööbiguorulõ nime andja. Perän es taha plaksutaminõ är lõppõgi: kõik saisõva pistü ja meelüti viil lisalaulugi vällä.
Mis miildü? Mehe es tii tuima tükütüüd, nigu ma vahel suurõn kontsõrdisaalin olõ nännü-kuuldnu, a lauliva lustiga. Väega häste kõlisi võrukeelidse laulu.
Õdagu helkäs heng,
vaos är mäe taadõ kuldnõ päiv,
maaimä pand süäme mul
mõtsa taktin tuksama.
Taad indiaani laulu es kujutanu eestikiilside sõnnuga ettegi. Rahmani Jan oll’ väega hää tõlkõ tennü – a no timä omgi väega hää laulukirotaja. Niisama Kalkuna Mari – tedä kullõ kah kasvai ilma söömäldä. Tuu oll’ õks väega väärt asi – Mari timä laulõ miihiga kuun laulma panda! Ja nuu Mari laulu olliva kah väega häste koori jaos är säetü. Laul «Keelega-meelega» om nii süämele ja hingele, et mu arust võissi miihikuur ja Mari tedä üldlaulupidol laulda. Sääl om laulmisõ illu, a sääl om ka sükäv sisu.
Peräst kontsõrti oll’ sääne tunnõ: nüüd sai Rõugõ rahvamajalõ õks õigõ hing sisse!
Tootseni Toivo
Sääliku Piitre pilt