Mihklipäiv om käen, kaali kooban ja naasõ tarõn, ülti vanast taa ao kohta. Üldäs viil, et egäl oinal uma mihklipäiv… Sääntseid sarviliidsi om muiduki nii nellä ku katõ jalaga, a kas näil kõigil õkva täämbä tuu aru andmise päiv om… vaivalt külh!

Mõnõl puul om vihmanõ suvõlõpp iks umajagu kurja tennü: hainarulli ligunõsõ nurmõ pääl, poolõst kerest vii sisen, rassõmban maan kasunu karduli tükise mädänemä.

Mehkamaal, nigu enämbüisi Võrumaal, om tasatsõid nurmi õks vähämb. Rüäpõldki kündäs oru nõlvalõ, nigu Kõiva Inda laulu sisse om kirutanu. Tuuperäst ei olõ vesi pall’u hätä tennü. Pärtlipääväst pääle käänd’ ilma nii suvitsõs, nigu olõs hainakuu takastperrä kätte ant!

Kikkasiini oll’ timahava nii pall’u, et sai tõisilõ jagamisõs kah – kuis sa na õks mõtsa jätät. Nuil, kel lähkül seenemõtsa ei olõ vai kiä esi sinna ei päse, om armõdu hää miil, ku pannitävvegi saava.

Vahel küüsüs mõni tutva, et melle külh timä alasi mõtsast medägi ei lövvä, ka säält, kohe ma esi teda juhatanu olõ. Olõ sis nall’aga poolõs ülnü, et mõtsa ei massa minnä õnnõ saagi peräst, sis enämbüisi suurt ei lövväki.

Hulgi ümbre ja kae niisama kah, mis sääl nätä om, külh sis mõtsavana juhatas, kohe vaija. Mi mehega olõmi tõnõkõrd peris «prohvi» essüjä ja tuust om kassugi ollu: «kiäki» om näüdänü väega ilusõid kotussõid, kon varõmb käünü ei olõ ja kost medägi korjada ka om. Luudusõn nii ei saa, et võtat korvi ja lähät nigu puuti riiulidõ vahelõ, et olku olla.

Mi pere meesterahval oll’ seo suvi viil paar ummamuudu juhtumist ehk «suurliina tulõ» tuudi õkva Võrumaalõ kätte.

Ähijärve veeren sai tä nätä, kuis noorõmban keskiän naistõrahvas peris rahuligult ja häbenämäldä alastõlla vette jalut’, ja Karissöödä kandin mõtsan oll’ tä trehvänü seenelist, kel õnnõ bikiini ümbre.

Ku ma küüsse, kas tuul näitsikul vähämbält kummiseerigu jalan olli, tunnist’ miis, et tuud tä es kae. No muiduki, medä imet tä nuid seerikuid kaema pedi!

Tiiä ei, kas tuu pall’u kõnõld kliimamuutus nii mõjus, aga ku ennembi kandi uibu üle aasta, sis viimätsel aol omma egä suvi täüs ja kiäki ubinõid väega ei himusta. Kähripini käävä külh üüse süümä, aga nä hapnõid ei võta, sülgäse vällä: süü esi, ku tahat!

Ja vähä viil tuust, et aian ubinõid pall’u, seo keväje häitsi kõik esi külvnü mõtsiku puu, esiki inemisepikutsõ, nii et ime kaija. Nüüt omma kõigil tsillukõsõ punatsõ ubina kah küllen. Väega ilusa, mis sis, et süvvä ei sünnü! Kiä tiid, kas ubinõidõ rohkus vai medägi muud, a tinavaasta om pall’usid tutvõid moosihullus nakatanu.

Ubinõid keedetäs kokku kürvitseide ja kabatšokkõga, nõglapaiumarju ja porknõidõga, pandas maitsõs kaneeli, kardõmoni vai ingverit…

Ildaaigu sai teedä, ku armõdu hää liim saa kurgist ja kabatšokist, värvis ja maitsõs kõlbas manu nii porknas ku piit.

Sügüsesiini mi kandin kuigi pall’u es olõ. Liivatsõ mõtsaalusõ omma jo maru kuiva. Mõni lepäsiin, kõoseenekene, puravek vai pilvik jäi õks näppu.

Muiduki om mõtsan seenesortõ ilmadu pall’u. Luuduskaitsõseldsi Varstu osakunna inemise ja Mõnistõ muusõumi rahvas teivä, nigu viimätsel aol egä süküs, muusõumi man suurõ seenenäütüse. Seenetundja Liiva Vello juhat’ tuud suurt seenetalgut ja sortõ tull’ kokku 147.

«Ku uhkõ omma, Võrumaa, su mõtsa,» tulõ jäl miilde Kõiva Inda laul, ku pedäjeide, kõivõ ja kuusi vahel ümbre hulgit.

Ka peris ilda kuulõt ütte vai tõist tsirku hellü tegemän. A tõnõkõrd om ilm nii vaganõ, et kuulõt, kuis kõllanõ lehekene puust maha satas… Külh om illus!

Nõlvaku Kaie

Egäl oinal om uma mihklipäiv, inemiisil kamba pääle üts.
Egäl oinal om uma mihklipäiv, inemiisil kamba pääle üts. Harju Ülle pilt.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit