Põimukuu alostus om olnu mooska, nigu vanal hääl aol: om olnu päivä ja pilvealost ilma ja vihma. Nigu kõigilõ midägi.

Ku õkva uudissidõ nälän puutri vai teleka takan ei istu, sis om tunnõ, et maailman ei olõ midägi muutunu. Om suvi ja nigu iks oll’ ka Kaika suvõülikuul. Häste, mitte peris nii, nigu viil mõni aig tagasi, a tuu om inämb seest ku väläst kasunu muutus. Ülikuul oll’ nüüt tõist aastat ütepääväne, a ku mitmalõ poolõ vällä pantust kässi desinfitsiirmise vahendist müüdä kait, oll’ kõik nigu varrambagi. Iks Võromaaga köüdedü loengu, ümbrekunna tundjidõ seldsin rändämine – seokõrd Vana-Võromaa lõunatippu – ja õdagu kultuuriprogramm.

Esieränis Pulga Jaani päävä lõpul üten kitraga tettü etteastõ pandsõ mõtlõma, et aig lätt, a ei olõ ilman suurt midägi muutunu: nigu mõnikümmend aastat tagasi kirotas tä iks laulõ edesi. Tuu tege meele rahulikus külh. Marutagu tansaman Võromaa küle all Tartun koroona vai mis taht.

Sommeri Lauri kõnõl’ ildaaigu Võromaa keskraamadukogo hällüpäävä-olõngil Võro keskliinan võrokõisi ku Eesti ja indiaanlaisi ku Ameeriga põlisrahva ütitsist juunist. Et indiaanlasõ otsva iks kah ummi juuri, ei taha kiilt är unõhta ja laul avitas näil umma hoita (võrokõisil om näütüses kõrvalõ panda Uma Pido). Et rohkõmb ku muial Eestin om mi kandi inemiisi seen paossin tuud vanna sässü, nii-üteldä mustigakorjajat.

Nii ku tuu jutu kinnütüses käänd’ki suvõülikooli matkal lõunatipu poolõ astõn üts ja tõnõ mõtsaraa päält kõrvalõ siini haardma, ma esi naksi mustikit suuhtõ roobitsõma. No es saa kuigi müüdä minnä. Oll’ kõrras kül rummal tunnõ, et mis mi tan ummõtõ ahnitsõ… A sis läts’ süämen maru kerges: tuu mustigakorjaja kuurdus lihtsäle vällä.


Kabuna Kaile,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit