Mul esä oll’ kirätüümiis ja aig-aolt tull’ tel rahvalõ mõni papõr vällä kiruta. Et tuu kuulu tä tüü manu, tekk’ esä üte vanõmba mehega juttu, et ei olõ vaia määnestki meelehääd, midä muidu iks lauajala takka sokutõdi. Vanamiis kullõl’ esä är ja ütel’: «Mi rahvas om aastasatu elänü põhimõttõ perrä: antvärgi suu piat mõru olõma, sis om rahval hää elu.» Timäga vaiõlda es olõ mõtõt.

Tõnõ sääne asi oll’ Koiolan. Sääl anti ega pidu Mammastõ meestele tappa. Üts nuur ja õiglanõ Mammastõ miis küsse sis uma hää tutva Koiola mehe käest: «Mille iist ti meid pessäti? Ei olõ ollu üttegi pahandust, kiäki ei olõ halvastõ ülnü ja viil veidemb tõsõ pruuti hiilnü.» Koiola miis oll’ kutsnu üte targõmba Koiola mehe ja tuu sis lugi üles hulga põlvkundõ, kelle aigu om Mammastõ mehi pessetü, ja nimmas’ är, et elu om kõik tuu aig lännü häste, kedägi ei olõ är tapõtu ega sandis tettü. Ja tä esit’ hindästmõistõtava küsümüse: mille nüüd peas nakkama tõisildõ elämä? Inneskidse eluga olli jo kõik inämb-vähämb rahul, äkki vahtsõnõ kommõ mõos nii, et elu lätt hõelambas? Mammastõ poisil sai tuust mõtlõmisainõt terves elus.

Ku noid asju täämbädse mõistusõga kaia, sis om mu edimäne mõtõ: tegemist oll’ (om?) rahva hindä puult ellu kutsutu regulatsioonega, midä võit ka säädüstes kutsu. Meelehää asõmõl omma täämbä valla puult makaroni ja sekkä muudki. Nahatävvega om tsipa keerulisemb, tollõ asõndajas võit pakku küll liikluspolitseid, küll mõnt andsakut massu. Vai ei olõki toolõ õigõt asõndajat lövvetü? Äkki tuuperäst…

Kiäki om kunagi ütelnü, et ütiskund arõnõs madalambalt korõmbalõ. Mille õnnõ korõmbalõ? Kon tuu korõmb puul om? Ku meil õks elu pall’u hõelambas lätt, kuis sis sinnä korõmbalõ peräle jõuda? Mullõ miildüs inämb noidõ jutt, kiä ütlese, et ku inemiisil lätt kehväste, kõkkõ piat kokku hoitma ja tuu kah inämb ei avita, sis nakkas pääle taasperilde arõng. Paistus, et tuu aig om meil põrõlt käen.

Tuuperäst piat rahvas umist vannust kombiist kinni pidämä. Aig om korõmbalõ üldä: ti ajagõ sääl ummi kümniide miljoniidega korruptsiooniasja, mi viimi õks vahel ütstõõsõlõ meelehääd.

Ja ku ka Mammastõ mehel mõnikõrd lõug valutas, täl om õks häämiil, ku tä kotun palas elektri, ei pea kässikaudu kobistama.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit