Lätsi kikkasiini otsma, a es saaki mõtsaveerest kavvõmbahe astu. Puid oll’ viimädse kolmõ suurõmba tormi jago maaha murdnu. Üts puu all, tõõnõ pääl ja kolmas viil alomaidsi pääl. Es nakka turnma ja nii jäiväki seene mõtsa, ku näid oll’.

Tulli sis mõtsaviirt pite kodo poolõ tagasi ja jõudsõ hainamaa pääle. Hain es olõki pikk, a väega rassõ oll’ kõndi. Naksi sis uurma ja leüdse, et vana niidet hain oll’ jo maaha är kõdunõnu ja vahtsõnõ ätäl läbi kasunu. Ega säändside ilmuga nigu timahavva umgi paras kunst haina tetä. Kuivaga niidät maaha, sis satas terve nätäl otsa ja hainast ei saaki muud ku põllulõ hall’astväetüst. Haalsõ sis läbi kasunu haina ja naksi mõtlõma, kuis vanastõ sai haina tettüs.

Sis olliva suvõ iks suvõ muudu. Inämbähe paistu päiv ja lämmäkraat es lää nal’alt üle 25. Ku taivan koskilt pilv jo naas’ki tulõma, sis tull’ tä nii aigupite, et jõudsõt viil inne vihma haina kokko riibu. Hainamaa oll’ niidü pääl, kon puu kah kasviva. Prõlla üteldäs seo kotsilõ luuduslik rohumaa. Traktoriid oll’ veidü ja nuuki kolhoositüü pääl. Uma lehmä hain tull’ iks vikahtiga niitä. Vanõmba lätsi jo hummoku varra, kellä viie aigu niitmä. Sis oll’ hain kastõst likõ – üteldi, et hain um pehme – ja oll’ kergemb niitä. Ku päiv haina är kuivat’, sis läts’ hain kalõs ja nürüt’ vikahti väega ruttu är.

Mi, latsi tüü oll’ inne lõunat niidet hain rihäga lakja pessä, et rutõmbahe kuiossi. Nii tetti paar päivä, ku ilosat ilma pidi. Sis naati viglaga kokko vidämä ja rõuku vai kuhja pandma. Latsõ olliva sis rõugu otsan hainu kokko sõkman. Suurõ inemise anniva hainaunikit viglaga üles. Mitu kõrda tull’ hainuga üten ka mõni huss. Inämbähe sattõ kül vigla otsast alla, a ütskõrd, ku esä võtsõ suurõmba viglatävve, sis linnas’ üten hainuga huss kah rua otsa. Oh toda uikmist, et huss hainu sehen, huss hainu sehen. Õnnõs olliva niidü pääl vaskhussi, säändse punakaspruuni ja lühembä ku rästigu. A är iks hiitüt. Ja ku sai hainu üles lüüdüs, sis võisõt hiitüdä külmä kunna peräst, ku tuu vasta jalga puttu. Kunna olli hainu all päävävar’on.

Perän, ku haina jo peris kuiva olliva, nõstõti nä rõugust vankri pääle, viidi hobõsõga kodo ja pilluti küüni. Latsõ olli jäl nuu, kes sõkiva küünin haina kinni, et rohkõmb mahussi. Tuu oll’ kõgõ tüütümb tüü, selle et küünin oll’ lämmi ja iho läts’ higitses. Tollõ likõ higidse iho pääle jäivä kõik hainapurukõsõ pidämä ja naksiva tsuskma. A peräst tüüd oll’ hää järve viirde tsuklõma minnä ja hinnäst puhtas mõskõ.

Ku jo suurõmb olli, inne katsandat klassi, tulliva mi kolhoosi opilasmalõvlasõ. Sis sai kar’alauda man küünin hainapallõ nõstman käütüs. Tuu oll’ tuul aol suur uudis, et haina saa är palli, tõisisõnnu ütelden, hain pressiti kokko ja köüdeti nööriga kinni. Ega nuu palli kõgõ kergembä es olõ, a mi teimi pikä ria, nigu trepiastmidõ pääl.

Alt naksimi ülespoolõ ütstõsõlõ pallõ kätte andma. Üleväl laoti ritta, niikavva, ku küünin virn täüs oll’ saanu. Hulgakõisi pall’o nuuri kuun – nii läts’ paar nädälit nii kipõstõ müüdä, et es saa arvogi. Perän oll’ õkvalt kah’o, kui malevlasõ är lätsivä. Ei, ega vanastõ kül es keeldä latsil tüüd tetä nigu prõlla. Kõgõ suurõmb rõõm ja rahulolõminõ oll’gi tollõst, ku tüü är sai tettüs.

Urmi Aili


Umaaignõ hainatego. Pilt Urmi Aili kogost

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit