Tubina Taago. Rahmani Jani pilt

Edimäst kõrda puttu ma Kõivu Madissõ luuduga kokko aokirä Akadeemiä kaudu, ku sääl ilmu kunagi Madissõ tekst päälkiräga «Meil aiaäärne tänavas. Analüüs».

Tuu herät’ mu seen suurõ poolõhoitmisõ ja avvustusõ. Tiatrikooli aigu sai tuud sis ka esitedüs ja ildampa Võro harrastustiatrin lavastusõs säetüs («1 x 1», esietendüs 1998 Kreutzwaldi muusõumin).

Parhilla, ku olõ tennü jo päält 60 lavastusõ, saa iks üteldä, et Kõivu Madis om siiäni jäänü kõgõ võimsambas (draama)kiränikus, kink luuduga ma kokko olõ puttunu. Ja kattõ timä näütemängu lavastust, «Ennolat» (Võru Teatriateljee, 2003 / Raadioteater, 2004) ja «Castrozzat» (Võru Teatriateljee, 2007), piä ma uman arõngun kõgõ tähtsämbäs.

Madissõ teksti omma jo nigu põh’alda kao, esi maailmu ja salahuisi täüs. Lihtsä om sinnä är uppu, a ku su tuukrikell om õigõlõ hellü säet, sis võiva kogõmusõ olla väega inspiriirvä ja müstilidse. Madissõ maailmu man om kõgõ tähtsämb paik. Inemise paik-likkus om tähtsämb, ku timä ao-likkus ja inem-likkus. Seo paiga-võti om avitanu naid tekste ka lava pääle tuvva, selle et kõik mu Kõivu-lavastusõ omma tettü Võrol ja Võromaa kontekstin. Tarvitõn «muukravvas» ka paik-likku kiilt. Seo om lihtsämbäs tennü naidõ maailmu mano minekit ja omgi vist olnu seo «tuukrikell».

Üts läbijuuskva asi, miä eristäs Madissõ luudut ilmessümäldä tõisi draamakiränigõ umast, om nägemüslikkus. Valgusõ ja var’o piiri pääl olõk. Kõgõ tähtsämbä omma sais, ruum, rütm, miä uman kuunkõlan mõosõ väega lumjalõ. Pääle tuu viil tekste mitmõtasandilisus. Traagika ja koomika, filosoofia ja egäpääväelo, korgõ ja madala läbipolmuminõ. Mõttõruumõ haarõ ja geniaalnõ kirotamisõmõistminõ. A timä näütemängu olõ-i määndsegi well-made-play, nä olõki-i periselt kirotõdu lava pääle tuumisõs, a luudu sisemädsest sundusõst. Ja seo tege nä suurõmbas ku lihtsäle hää tiatriteksti.

Tubina Taago, lavastaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit