Ütel suvõl joba aastid tagasi kävemi mehega Soomõmaal sõbrul külän. Meid hoiti sääl nädälipäävä ja sõidutõdi ütest kotsast tõistõ, üts õks ilusamp ja huvitavamp ku tõnõ.

Kats päivä inne reisi lõppu jõudsõmi Kesk-Suumõ, sääl oll’ mi võõrustaja velle kodu, mis, nigu vällä tull’, oll’ kõgõ põnõvamp kotus.

Kesk-Soomõn om väega pall’u järvi ütstõsõ kõrval, pall’u omma täüs kasunu ja turbavälläs saanu. Turbast lõigatõn leüdäs pall’u vannu kandõ ja egäsugutsiid kõvõriid juurikid ja puutükke, mis omma turba seen häste saisnu. Herrä Pentti, kelle manu meid viidi, oll’ ammõdi poolõst puunikõrdaja ja tälle oll’ kuurmidõ viisi tuudu noid puid, millest meistri imeasju tekk’. Sääl oll’ tarbõ- ja iluasju nii pall’u, et silmi iin läts’ kiriväs ja es jõvva kõiki noid är kaia.

Äkki jäi mu miis nigu puunui saisma ja hõigas’ minnu kah lähembäle. Ja oh imet! Saina pääle oll’ riputõt lapju, millel oll’ varrõ asõmõl kett!
Lugu esi oll’ sääne. Vanast oll’ turbavällä umanik turbalõikajiid hirmsalõ takast sundnu, esieränis väega kuuma ilmaga. Mehe olli väsünü, a hinge tõmmada es tohe. Ja sõs, ku peremiis vähägi tähele es panõ, sõkati lapju kõvastõ maa sisse, toetõdi hinnäst kässiga varrõ otsa ristpulga pääle ja mõnikõrd lasti esiki silmä kinni.

Ku peremiis tuu är näkse, oll’ vahtsõnõ plaan nigu varnast võtta: vaia puust lapjuvarrõ asõmalõ kett panda, kas sõs kah viil tüü aigu suiku saat!? Ja nii tettigi – varrõ asõmalõ panti kett.

Joba tõsõl tüüpääväl oll’ miihil asi selge, kuis nüüd edesi tetä: lapju sõkati jäl kõvastõ maa sisse, mehe võti ristpulgast kinni, a käe sällä takan, tõmpsi keti pingulõ ja sai õks veidü puhada. Kuis turbalõikaminõ edespite käve, tuud ei tiiä kiäki.

Ketiga lapjit tege meistrimiis täämbädseni. Noid andas turbatüüstüse inemiisile kuun aukiräga suuri tähtpäivi puhul.

Kindma Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit