Lindora laat oll’ timahava väega võimsa ja ilmataat hoitsõ seokõrd nii müüjit ku ostjit.

Lätsi hummoku varra sõitma ja jõudsõ pääle katsat Lindorra. Autit oll’ jo parasjago hinnäst tii viirde ritta säädnü, a mitte peris laadaplatsi mano, sinnä es lubata. Ilm oll’ mõtsa all jalotamisõs lämmi ja päiv paistu.

Müüjit oll’ pall’o, selle et seo aasta oll’ laat vällä kuulutõt. Inämbält jaol olli eestläse, a oll’ ka lätläisi ja vinläisi. Kraami poolõst oll’ kül kõkkõ saia, alatõn vannost pottõst ja pannõst kooni vahtsidõ rõividõ ja käsitüüni vällä. Söögipoolist kah jakku ja egäl puul pakuti maitsa. Ku tiiru är kävet, sai jo mekmisest kõtt pia täüs.

Ma tahtsõ hindäle lambalihha ja sõira osta. Hummoku oll’ lambaribi 5 eurot kilo. Õnnõs osti õkvalt är. Peräst tagasi jalotõn olli hinna jo katsast eurost kümneni. Sõir oll’ tükkes lõigutu ja massõ 3–6 eurot tükk. A pall’o kilo massõ, jäigi tiidmädä.

Müümises, vai rohkõmb kül kaemisõs, oll’ kats ilosat hobõst, sis viil kolm hanni ja kirivit kodojänessit.

Kõgõ rohkõmb jäi miilde üts miis, kes kõndsõ rahva siän ja mängse mitund pilli kõrraga. Lisas laulmisõlõ ja sõrmiga pilli mängmisele oll’ tä hindä nii är säädnü, et eski jalgu külen olli nööri, ja ku tä astsõ, sis naksiva trummi ja tõsõ as’a, ma kõigilõ es mõistaki nimme anda, liikma ja mürtsmä. Timä kottalõ võisõ kül üteldä, et miis nigu orkestri. Rahvas iks and’ tälle veidükese rahha kah.

Laadalt är sõitõn oll’ jo massinit nii pall’o mano tulnu, et saba võisõ olla uma paar kilomeetrit. Ma külh jäie seokõrd laadaga väega rahulõ ja nakka jo tulõvat aastat uutma, et vahtsõst Lindorra sõita. Vast kua ka mõnõ paari sukkõ-kindit ja lää müümä.

Urmi Aili


Pilte timahavadsõ Lindora laada päält. Rahmani Jani pildi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit