Ku mu imä ja timä sõsar ja veli olliva viil väiku, olliva nä latsin suvõaigu tihtsäle vanaimä ja vanaesä man maal. Üten veidü suurõmbidõ tädilatsiga. Nigu iks tuudaigu taloh eleti, oll’ ka sääl pall’o eläjit: lehmä, lamba, tsia, hulk kanno, pini ja kassi. Latsil tull’ vanavanõmbit iks avita, et tüü kipõlt tettüs saassi.

Söödeti ja joodõti eläjit, lehmä panti niidü pääl edesi ja käüti lambakar’ah. Latsilõ väega miildü sääne elo. Ütehkuuh toimõndõh juhtu pall’o ja nall’a sai kah.

Imä täditütär Tiina oll’ mu imäst viis aastakka vanõmp. Lak’sõ joba küüdsi, vahet’ kleite ja es taha eläjidega janti. Mu imä Mari tahtsõ väega Tiina muudu olla, sääne beib. Käve täl perrä, tegi tedä perrä ja tegi ka kõkkõ, mida vanõmp iihkujo käskse.

Kõrd ütel’ Tiina Marilõ: «Astu siiä lehmäkoogi sisse, sis saat nätsü!» Näts oll’ tuudaigu defitsiit ja imä tahtsõ tuud tükükeist iks kistumalda saia. Mõtõl’ tükk aigu, a nätsü oll’ iks vaia. Lõpus kai tä niidü päält üte koogikõsõ vällä, pitsit’ silmä kinni ja astsõ plärtsti sisse! Pal’astõ jalguga, must, haisas’, a hindäga rahul, jäi tä nätsü uutma. A täditütär Tiina juusksõ kavvõndahe ja hõigas’ perrä: «A mul olõki-i nätsü!»

Plaado Maritte Arianne

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit