Ku ma viil lats olli, kõnõl’ taad juttu mullõ mu imä Kiraneni Elga. Konagi nõukaaigu elli Mõnistõ kandin üts perekund: esä, imä ja poig. Poig oll’ tuudaigu ütsä- vai kümneaastanõ. Kõigilõ oll’ teedä, et naanõ aja mõnikõrd salahuisi puskarit ja mehel om registriirmäldä jahipüss. Kotusõpääline miilits tiidse kah, et nii om, a vahelõ võtta es õnnistu ei miist, ei naist.

Miilits küüsse külh üte ja tõõsõ küläinemise käest, a kiäki es kaiba näide pääle. Ütskõrd säädse naanõ jälki köögin puskariaparaati üles, miis istsõ pliidi iin ja puhast’ jahipüssä. Kõrraga juussõ poig küüki ja hõigas’, et miilits tulõ.

Joba koputõdigi ussõ pääle. Inämb es saa midägi ette võtta ja käkki es jõvva kah inämb kohegi. Viimätsen hädän tsusas’ naanõ puskariaparaadi prundsi ala ja miis püssä püksi.

Miilits tull’ sisse ja nakas’ õkva püssä ja puskariaparaati nõudma. Miis ja naanõ ütlivä nigu ütest suust, et nä ei tiiä, minkast miilits kõnõlõs. Näil ei olõ säändsid asjo.

Miilits sai arru külh, et tälle võlsitas, a tetä kah midägi es saa, selle et tä otsõ elämise läbi ja es lövvä midägi.

Sõs tull’ miilitsäl hää mõtõ, et küsüs poiskõsõ käest. Tä arvas’, et poiskõnõ kimmäle miilitsäle võlssi ei julgu. Kutsõ poiskõsõ tarõst küüki ja küüsse, kon omma puskariaparaat ja jahipüss. Poiskõnõ tõtõstõ es võlsi ja ütel’, et püss om esäl püksin ja puskariaparaat om imäl prundsi all. Miilits es usu poiskõsõ juttu, lei käega ja ütel’, et poiskõnõ om näist viil kõgõ hullõmb.

Nii es jää miis ja naanõ ka seokord miilitsäle vahelõ ja kõrravalvja es tulõ inämb kõrdagi näid kiusama. A ku miilits olõs latsõ juttu uskma jäänü, olõs täl keeledü as’a käen kah olnu, selle et latsõ suu ei võlsi.

Zilmeri Hele

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit