Ütel vällämõtõldul maal vällämõtõldu latsiaia vällämõtõldun liivakastin juhtu sääne lugu. Oll’ sadanu kõvastõ vihma ja vihmavagla olli maa pääle tulnu. Nii ka liivakasti. Üts poiskõnõ võtsõ uma kühvli ja vaot’ vihmavagla tuuga poolõs. Ja tõõsõ, ja kolmanda. Tõõnõ poiskõnõ läts’ oppajalõ kaibama. Oppaja käskse tapatüü perrä jättä, a vaglatapja es olõ tuuga nõun. Tä nõudsõ, et määne säädüs kiild tan timäl kaiba. Et luba kaibmisõs om jo vällä antu, ega näid muido kühvliga liivakasti ei olõs saadõtu. Et tuud lupa ei saa är võtta, muido jääs majandus katski. Ja et tä kaibas esäle är ja tä rikas esä ei avita inämb latsiaida ja ei tuu inämb liivakasti liiva.
Lugu jõudsõ latsiaia juhataja kätte. Tuu tahtsõ asja lahendama naada, a sai kirä vaglatapja esä käest. Kirä päälkiri oll’ «Ettekirotus» ja sääl nõuti tõõstuisi, et vaklu poolõslõikaminõ om vaklu jaos kuigimuudu halv.
Juhataja otsõ üles tuu poiskõsõ, kiä vaglatapja pääle oll’ kaivanu. Tä andsõ luudusõhuvilidsõlõ poisilõ ülesandõ uuri vällä, ku pall’o om vaklu arvu mõotanu tuu, et tõõsõn liivakastin ei olõ jo mitu aastat näid poolõs lõigatu. Poiss pruuvsõ kül vasta aia, et säänest asja ei olõ võimalik väega täpsele üle lukõ ja et seo om kõgõ taa as’a man mõttõlda, hädä om tuu man, kiä vaklu tapp, a kiäki tuud poiskõist inämb es kullõ.
Sääne absurdilugu ütest vällämõtõldust paigast. Vai kas taa paik ja lugu om iks peris vällä mõtõldu?
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja