«Naka astma! Katõkümne sammu peräst lasõ su maha, raisk!» kärät’ vanõmbleitnant, haard’ kabuurist pistuli ja tõugas’ kaitsõriivi maaha. Iin oll’ kitsas mõtsavahetii korgõidõ lumõvallõga, sällä takan paistu tulõvalgõl õhutõrjõväeosa värähti kontrollpunkt. Naksi aigupiten astma…

Sõduri Leningradi oblasti Laadoga-viirsen kasarmun säädsevä magamaminekit. Inne kats siirsanti olliva kaonu. Olli tuu õdak kasarmun kõrrapedäjä. Kona siirsantõ ärolõkist kiäki medägi es tiiä, lätsi as’ast kõrrapedäjä ohvitseerile ette kandma. Kapten Baranov istõ kantselein, tühi viinaputõl ja ollõklaas iin. Ku olli poissõ kaomisõst teedä andnu, kässe ülemb kats siirsanti hindä manu saata. Anni käsu edesi ja jäi uutma, mis sünnüs. «Mõ uidöm. Po prikazu natsalnika,» hõiksiva siirsandi mullõ, tõmbsiva bušlati sälgä ja astsõva kasarmust vällä. Nüüd oll’ joba neli sõamiist kasarmust puudus. Mäe otsan saisvidõ radariidõ vaihõlt paistsõ nuur kuutsirp ja kraadiklaas ussõ kõrval näüdäs’ 28 pügälät külmä. Tävveline Leningradi blokaat!

«Kõrrapidäjä, kon sa olõt? Joosuga siiä!» kuuli kantsõleist kapteni rüükmist. «Tuu juvva!» Võti tä iist lavva päält karahvini, lasi mõsuruumin vett täüs ja veie tagasi, katõ tühä viinapudõli kõrvalõ. Baranov kallut’ kõrraga klaasi täüs ja kummut’ suu manu. «Jobannaja salaga!» röögät’, nigu olõs kihvti joonu, ja virut’ klaasi ja karahvini vasta saina purus. «Vinne karu vett ei juu! Tuu viina!» «Tak totsno,» ja lätsi tagasi Lenini tarrõ aolehte lugõma. Nii purjun ülembä käsk es olõ esiki Vinne sõaväen täütmises. Üüse tull’ väeosa kõrrapidäjä sõduriid üle lugõma. Kandsõ ette, et neli siirsanti ommava kapteni käsutusõn, a kapten esi maka kantselein põrmandu pääl. Maior paot’ kõrras ohvitsiire tarõ ust, saisat’ ja läts’ minemä.

Hommugu, ku olli valvõkõrra üle andnu ja paaris tunnis sängü hiitnü, raput’ minnu väeosa ülemb polkovnik Vinogradov. «Mis üüse sündü?» oll’ batja vihanõ. Kõnõli, miä tiidse. Tull’ vällä, et kats siirsanti olliva võtnu õdagu mu jao platsi päält raketi vedämise KRAZi ja tahtnuva tuuga rahvamajja pittu sõita. A aiva auto purjun pääga joba säälsaman kraavi küllüle. Sis võtsõva tõsõ KRAZi, a unõtiva vii sisse panda ja inne rahvamajja juusksõ mootor kokku. Tuu jäie sinnä maaha. Otsma saadõdu siirsandi võtsõva kolmanda autu ja aiva tuul kah mootori kokku. Nii es olõ hommugus mu platsi pääl inämb üttegi massinat, millega vaindlasõ vasta astu. Batja kutsõ mu kantseleide. Kõik ohvitseeri saisõva lavva takan pistü. Mul kästi üüsene asi viil kõrd üle kõnõlda. Ku olli jutu lõpõtanu, astsõ väeosa ülemb Belamori mahvva kapteni ette, haardsõ katõ käega paguniist ja tõmmas’ nuu üte ropsuga maaha. «Vanõmbleitnat Baranov, vällä siist!» Nii oll’ üte robahusõga saanu kaptenist vanõmbleitnant.

Järgmäne õdak, ku tüült tulli, tull’ tuu oinas (baran) trepi pääl vasta ja võtt’ mul olast kinni. «Tulõt üten!» «Kohe?» «Varsti näet,» tsisist’ viinahaisunõ ohvitsiir hilläkeiste. Sõavägi kasvatas inemist käsust vahepääl ka kinni pidämä. Lätsimi üle riviplatsi, kasarmidõ vaihõlt läbi, värähtist vällä. «Siirsant tulõ mukka üten. Tä ei tulõ täämbä tagasi,» ütel’ Baranov valvjalõ. Kõva vedru tõmmas’ valvõputka ussõ mi sällä takan pauguga kinni. Nii ollimigi katõkõistõ pümmen üün. Saiõ arru, et mehel om medägi plaanin. Lätsimi kõrvuisi, iks edesi, kavvõmbadõ väeosast. Kõrraga haardsõ ohvitsiir kabuurist relva ja kärät’: «Naka astma!»

Paarikümne sammu peräst jäie ma saisma. Oll’ kuulda pistuli vinnatõmbamist. Käändse hendä aigupiten ümbre. Värähti latõrna paistõl oll’ nätä mu poolõ tsihitüt kätt. Üte silmäpilgu joosul jõudsõva õgasugudsõ mõttõ pääst läbi kävvü. Arvssi, et ega tä minnu maha õks ni lihtsäle ei lasõ. Naksi aigupiten tagasi astma. Kas elo vai surma poolõ, es tiiä. Ku manu saiõ, röögät’ vanõmbleitnant: «Ma kässe saista, kurradi litapoig!» «Mu lasõt sa maha, a esi läät tribunali ala ja tuu om pall’u hullõmb ku kõrraga surma saia,» seledi poolõ helüga, küünüdi käe vällä ja tõuksi relva aigupiten kõrvalõ. Saisimi sääl lumõhangi vahel ütstõõsõ vasta. Kuulda oll’ ennedä mi rassõt hingämist. «Järgmäne kõrd tii lõpuni,» litsõ vahtsõnõ vanõmbleitnant läbi hambiidõ, tõugas’ värisejä käega pistuli kabuuri, leie mu olaga kõrvalõ ja nakas’ astma.

Värähtin ütli valvurilõ: «Es piä kül tulõma, a olukõrd muutu. Panõ kirja, et ma olõ väeosan tagasi.»

Silla Silver


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit