Tõtõ om kattõ sorti: uskminõ ja mõõdõtav tõtõasi.

Uskminõ sünnü-i pään, a süämen

 
Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä. Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni «kuldnõ» säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ. Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta «päävoolulõ». Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi! Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.


Kahro Marek,
kiränik

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit