Üts vana lugu tull’ miilde. Mii külän pand’ naabrimiis tütärt mehele. Tütär oll’ puul ellu liinan elänü ja kunstikoolin käünü. Naabri elli küländ kavvõdan ja läbikäümist es olõ, nii et uma külä rahvas olõs sääl pulman hinnäst võõrildõ tundnu. Tuuperäst näid ammõtlikult es kutsuta kah. Mehe siski istõva laua takan ja arutiva, kohes tulõsi auvärte tetä, et saanu kah pulmaviinast osa. Arutiva joba üle poolõ tunni ja ma sai aru, et näist jääse nuu värte tegemädä.

Lätsi vällä ja naksi esi tegemä. Olli tuukõrd peris poiskõnõ, vaivalt üle kümne aasta. Pää siski niipall’u jagasi, et kõikvõimaliku tii tulõ värtiidega kinni katta. Neli-viis värdet tei ma rahulikult valmis, perämisega jäi aohättä. Kuuli, et autu joba sõitva, haari kraavist tühä ätikäpudeli, lille asõmõl saie lumõmarja. Nööri sai säältsamast traktori filtri seest, tuu oll’ är visatu. Pakk videli kah lähkün. Vaivalt jõusõ hindä kraavi är käkki, ku pulmarong tull’. Näil es olõki plaani ütestki värtest müüdä manööverdä, kõik sõidõti läbi ja panti putel vai mitu.

Nõsti sis tuu hirmsa viinalaadungi kodu, naabri poolõ, kon mehe iks arutiva, kohe olõs pidänü auvärte tegemä. Panni laadungi laua pääle ja kõik jäie äkki vakka. Parajastõ sõit’ tsikliga huuvi üts traktorist, kiä muidu es kokuta, ainult kui hirmsalõ üles oll’ ärritet. Miis kai laua pääle, lei kässi kokku ja ütel’: «Va-va-vanakurat, ei-i-ijõvva juvva nii pall’u.» Mehe hirm oll’ tävveste asjanda: varsti oll’ mehi laua man nii pall’u, et mõnõ naksiva tõisi pääle viltu kaema: tulõva siiä ja joova mii viina är. Viin oll’ muiduki tävveste mu uma ja mitte kellegi tõsõ. Tuu, et ma esi es juu, ei loe. Asi läts’ mullõ hinge, aga proovi sa juubnulõ kambalõ midägi selges tetä.

Noil meestel läts’ aigu 1,5 tunni, et võõras kraam umas tunnista. Vinne valitsusõ aigu läts’ mõnõl majandijuhil 15 aastat, et naada kõnõlõma: minu majand, minu töölised jne. Tuu iist ristiti nimä punaparuniis. Parun oll’ vanast miis, kiä pidi ummi maie ja tüüliste iist vastutama. Mõni tull’ tuuga peris kenäste ka toimõ. Mõni es lasõ 1905. aasta suuri mässämiste pääle esiki karistussalka umma mõisalõ, nii et paruni tiitli ei tähendä mu arust viil midägi halva. Nuu edimädse, kiä 1,5 tunniga võõra asja umas tunnistiva, olli lihtsält punajoodiku ja näide käest oll’ mõttõtu määnestki vastutust nõuda.

Põrõlt om tegünü hulk inemiisi, kiä kõnõlõsõ: mii rahva arvamus, euroopaliku väärtüse, vabadus, võrdsus jne. Kiäki noid asju mõõtnu ei olõ ja mõnda ei saaki mõõta. Mis om demokraatia mõõduühik?

Kõnõldas ütiskonna lõhestamisest. Mu jaos läts’ tä lahki euroreferendumiga, ku 1/3 (ma noidõ siän) häälet’ vasta. Ja lahki om tä ollu kõik seo aig, ainult et ütsjagu parembast rahvast kuulut’, et demokraatia om näide uma. Ku näid inämb ei valita, sis om kiäki halv demokraatia lahki ajanu. Riigi kah.

Ma olõ joba ümbre veerändsaa aasta elänü lahkidsen riigin. Är harisi. Vast harinõsõ tõsõ kah.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit