nemise saava ilmaelust esi muudu aru, vastavalt umilõ läbielämiisile. Ma panõ siinkotsil üte uma läbielämise kirjä, sis saava tõsõ võrrõlda ja järeldüisi tetä.

Oll’ aig, kon ma käve Valga keskkoolin. Tolaigu käve Eestin sääne üleilma kuulus miis nigu Marino Marini. Kõik, kel tsipa kidramängust aimu, häälestiva uma pilli Itaalia timmi – hää lihtne mängi ja kõlasi kah häste. Sis läts Marini tagasi kodumaalõ ja äkki avastõdi, et Hispaania timmin om keerulisembiid lugusiid paremb mängi, pääleki nakas’ tuu kotsile ka kirjandust liikma.

Mu klassiveli Mihkli oll’ määndsegi viinanõna käest Hispaania timmi kotsilõ tsipa oppust saanu ja jagasi mullõ kah ummi tarkuisi. Muidu saie mul asja selges, aga barree-näpp es jõua kiili kinni pitsitä. Kül ma pruuvsõ mitu kuud – ei midägi, nika ku…

Mii koolin oll’ kombõs kõrralda latsilõ Koiva puisniidü pääl matkalaagri, kon egäsugunõ laul ja muu esitegemine oll’ teretulnu. Mihkli sis säräsi sääl uma Hispaania timmin kidraga. Mul es olõ muud tetä, ku ronisi tammõ otsa (noid oll’ sääl igäveste pall’u ja mõni oll’ maru suur). Mihkli oll’ parajalõ väsünü ja ma telse Mihkli kidra hindäle üles tammõ otsa. Säädse hindä ilustõ ossa pääle istma, sälg vasta tüvve ja naksi mängmä, tuu tähendäs, umma laulu kidra pääl saatma. Ja äkki ma tunsõ, et barree-näpp pidä! Hoie hinge kinni, et näpust jõud är es kaonu – es kao. Kui tammõ otsast alla tulli, oll’ mul Hispaania timm selge. Ei mäletä, kas ma taipsi tammõ tennädä – vaivalt küll. Uman illatsõmban elun olõ ma mitmiid kõrdu tundnu, kuis tammõpuu minnu toetas. Üts sensitiiv om mullõ esiki kätte näüdänü, määne tamm minnu kõgõ inämb toetas.

Mitmõ targa mehe omma ülnü, et eesti rahva luuvusõga omma asja kehvä. Seltskonnalaulõl mäletädäs õnnõ edimäst rita sõnnu; esi tegevä midägi ainult ütsigu. Äkki om asi tollõn, et nimä ei olõ umma tammõ (pähnä, vaherd jne) üles löüdnü ja luumisejõudu jääs veitüs. Tuu veitü, mia näil om, kulutasõ mehe massinidõ pääle ja naasõ järgmise söögikõrra sisustamise pääle. Umast käest tiiä, et tuu om rassõ tüü. Mehi, kiä häste massiniid tundvä, peetäs targas; naisi kotsilõ ültäs, et hää pernaanõ; kiä midägi ei mõista, tuu ültäs tihtipääle olõvat raamatulõ tark. Tuu sääne vahetegemine om tullu küländ illatsõl aol. Kuimuudu vanast asja pääle kaeti, tuud näütäs kõgõ parõmbalõ rahva siän levinü ütelüs: taa om ull nigu Puura Juulu, taa ei mõista esiki viiulit mängi. (Tegelikult Juulu mõistsõ, aga purjunult ai keele katski). Tollõn rahva ütelüsen omgi seen suhtumine, et pillimäng kuulus kah tarkusõ manu.

Šamaaniusku rahvas (tuud om Eestin küländ pall’u) usus, et inemisel om väeluum vai om näid mitu. Kui inemise umilõ väeluumõlõ ei laula ega tandsi, lätvä väelooma näide mant minemä. Sis jõudva inemise sinnämaalõ, et mõistust om, aga väke tegemises ei olõ. Mehe istusõ uma rauauniku man, käe põlvi pääl, ja naasõ vahtva anumiid pliidi pääl. Näid ei olõ inämb kellelegi vaia.
Kõiki noid asju saat jo kah tõisildõ sellätä, aga mis kasu tollõstki. Šamaaniusku rahvas arvas, et väeluumõ saat tagasi kutsu, ku näile laulat, tandsit ja trummi lüüt (nigu Tootsi kutsik). Tasunu vast pruuvi, äkki astus tuu pääle mõni lats vanõmbiide mant läbi; mõni või sinnä esiki elämä jäiä. Kuis sa sis ei jää, ku esäl-imäl väelooma majan. Hää vähämbält latsõlatsilõ kõnõlda, unõjutu asõmõl.

Nii vai tõisildõ ma usu, et suurõ puu andva mullõ vaimuenergiat. Kahju om kaia, kuis tiide veerest võetas maha vannu puid, olkõ tä nii terve kui taht. Nuu mahavõtja harilikult ei tiiäki, kui vanas eläs tamm vai lõhmus vai kõiv vai saar. Liinan võetas vana puu maha, istutõdas noorõ asõmõlõ (hääl juhul) ja 15 aasta peräst võetas nuu kah maha. Et ei tulõsi jumalaperäst tüüpuudust. Säändsiid majandusnippe om Läänen vällä mõtõldu ammust aost ja mõtõldas järjest inämb. Meil omgi jumala (ja väelooma) asõmõl majandus. Kiäki ei küsü, kuimuudu tuu asõndamine inemiisile mõos.

Mii maailm om luudu (tekkünü) nii, et tä olõsi inemisele võimalikult sobilik. Viimätsel aol paistus, et asja liigusõ vastapiditsen suunan, maakerä nigu es sobinu inämb inemisele. Üts ku tõnõ tuntu tegeläne hõikas vällä, et mii piämi siist jalga laskma. Tahtmalda teküs küsümus: kes noid arvamiisi vällä paiskas, kellele nimä kasuliku omma?
Nakka vai rohiliidsi mehekõisi sisse uskma.

A kui olõt optimist, tasus usku väeluuma. Kutskõ väeluum tagasi, sis saami jäl vägeväs rahvas.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit