Võro liina apteegin tüütäs Kuslapuu Kaja, kiä om uma tüü kõrvalt ka rahvameditsiini vasta huvvi tundnu. Intervjuun Umalõ Lehele tulõtas tä miilde lihtsämpi asjo, midä võinu inemise silmän pitä, et tervüs talvõaol kõrran püsünü. Tä and veidükese nõvvo ka noilõ, kedä viirustõbi joba haigõsängü om veenü.

Om sääne aig, ku liigus hulga egäsugumaidsi pisiläisi. Kuis hinnäst terve hoita?

Kõgõpäält muiduki tasus võtta päävän kasvai puul tunnikõist, et minnä vällä ja tuuluta umma kopsu. Liigut, hengät värskit õhku ja ku tarrõ ummi hariligõ tegemiisi mano läät, om vaim värskimb ja tuju parõmb.

Ja süümist piät kah egä päiv kaema. Tulõ löüdä midägi värskit uma hariligu söögi kõrvalõ – kas ubinakõnõ, põrknas vai midägi muud.
Vedelikku tulõ kah tarvita. Keväjä ja suvõaol mass hindäle iks hainu kor’ada. Uma käega kor’atul rohohainal om rohkõmb väke seen. Ja sis saat tetä tsäid. Õdakupoolõ inne magamaminekit näütes säänest, mis tuu rahulidsõ unõ. Magaminõ ja uni omma väega tähtsä. Nüüd, ku om sääne pümme aig, tulõ rohkõmb puhada. Vana eestläse säiväki umma elutsõõri niiviisi, et talvõl, ku üü omma pikembä, om ka puhkus pikemb. Ku kevväi tulõ, sis või juba hummoku varra üten tsirkõga vällä minnä ja umma ellu ja tegemiisi säädi.

A ku om joba tatt nõnan ja kurgun kraap, sis määne tsäi om hää?

Väega hää om kikkapüksitsäi. Sääl om häste pall’u vitamiine seen ja taa om hää maiguga. Ku om köhä vai kurk haigõ vai ku tunnõt, et nakkas sääne hädä külge tulõma, sis om kikkapüksitsäi kõgõ parõmb. Ku tuu tsäi om veidükese kõvõmb, sis om tä esiki läkäköhäle hää. A ku om kangõmb, sis ei tohe tedä toobiga juvva: poolõ klaasikõsõga päävä pääle iks kõrrast lonksat.

Ku tunnõt, et sul om haigus tulõman, sis om muiduki tsisnak väega tenoväärt söögi kõrvalõ. A tä või sisikunnalõ halv olla. No ütlemi, et tuu neli küüdsekeist sis panõt söögi sisse. Ja ku olõt joba haigõ, sis avitas tsisnak tuust parõmbalõ terves saia. Üts väikene hädä om: ku inemiisi seen piät olõma, sis om säänest ummamuudu lõhna su ümbre pisu pall’u…

Midä võissi viil pruuvi, ku tsisnaguhaisu pelgät?

Ingveritsäid võit tetä. Paar sõrmõjämmüst viilu ingverit, paar viilu sidrunit ja mett. Tuu juuk tege sisemidselt lämmäs.

Ku om joba haigusõ-pisiläne seen, sis om api vabarnavarsist ja -lehtist tettüst joogist. Lõhmusõhäitsme omma hää lõhnaga. Ku om tsill’ukõnõ palavik, aja tuu sinnu häste higistämä, saat nii tõvõst vallalõ.

A ku olõt joba sängün ja tahat kipõmbalt terves saia, mis sis tetä?

Kõgõ parõmbidi saat hinnäst avita sis, ku aigu kah om. Ei tohe nii pall’u närviiri ja murõhta. Võta aig maaha! Sa piät juuma pall’u vedelikku ja sis puhkama, magama. Ka kurõmar’a omma väega hää – keedät kurõmarju. Mahl või-olla om veidükese kangõ, a sis panõt vett manu. Niisama omma granaatubinasiimne väega hää. Ku olõt haigõ ja ei olõ issu, sis üteldäs, et kõgõ parõmb om kana-klimbisupp. Siitmisele hää ja toetas sinnu ekäpiten. Ja paranõt.

UL


Kuslapuu Kaja. Pilt Uma Lehe pildikogost.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit