Edimäne kleit, midä ma mälehtä, ummõldi mullõ esä triiksärgist, ku ma olli nelä-aastanõ. Tuu oll’ illos tummõroosa-verevä triibuga sitsist ja küündü pahkluini. Kuvvõaastadsõlt olle tuusama kleit mullõ jo poolõ seereni. Mul om eski albumin pilt, kon sõsar, imä ja esä saisva tsirelipuhma man, ja ma pidi saisma esä iin, et tä kardohkapandmisõ katskiidsi püksipõlvi kleidiga är var’ada.

Ei mälehtägi, mitu aastaiga ma viil tuu kleidiga käve. A ütel suvõl ronisi ma vanaesä pia saa-aastadsõ uibu otsa ja tõmbsi ossaga kleidiveere katski. Jo oll’ tä nii är kulunu. A imä käest saiõ iks pahanda. «Esi tütärlats ja koosõrdat egäl puul nigu poiskõnõ. Kost sis no jäl vahtsõt kleiti saia?» Ummõldi sis katskinõ viir kinni ja käve jäl vana kleidiga edesi. Olõ es rahhagi, et vahtsõt osta.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit