Latsõpõlvõst tulõ miilde üts lugu. Vanaimä kõnõl’ iks juttõ, ja peris pall’o. Täämbädses pääväs omma nuu saanu tävveste vahtsõ mõttõ mano. Näutüses kõnõl’ tä, et inemise eloh om üts vaiv – hummogu tühi kõtt, õdagu uni. Timä tõnõ ütlemine oll’, et tedä ajava kõgõ üles kats kutsmada võõrast – Vaiv ja Huul. Nuu kats olliva mu vainlasõ, kiä es lasõ vanaimäl kuiki puhada, ja ma õkva es tiiä, midä naidõga pääle naada.

Olli kuvvõaastanõ, ku ütel õdagul vanaimä jälki kõnõl’, et kül tahassi hummogu maada. Ma jo aimssi, et tä nakkas jälki naist katõst vainlasõst kõnõlõma, a küsse iks, et kiä sul maada kiild.

Ja kae imet, vanaimä ütel’ hoobis, et herätüskell ja kikas. Oi mul sai hää miil, selle et naid kattõ ma jo tiidse! Mõtõ käve kipõlt: kellä käki suurdõ rõivakappi. Sääl oll’ viil vatitekk, kohe tuu nuhtlus mässi, ja nii vanaimä kellä ei kuulõ.

Kikkaga tundu asi kah lihtsä. Ma tiidse, koh aidah om põrssavidämise kott. Sääl oll’ mulk seeh, et eläjäkene hengädä saasi. Kimmähe passis ka kikka käkmises. Koti vidäsi päävä aigu hillätassa tarrõ är, selle et aidauss käve lukku ja üüse sinnä es saa.

Nüüd tull’ inne vällä valli õigõ õtak, mis vanaimä jaos hääs tetä ja tä maada saasi. Riidi õtak tundu kõgõ õigõmp. Sõs jõud vanaimä puulpäävä viil ahosaia kütsä, esiki ku tä kavva makas.

A es lää tuu kõik nii lihtsäle! Hädä naksiva jo õdagu pääle. Vanaimä es taha sängü minnä. Mul hindäl tull’ unõ näütämisega periselt uni pääle, a kuiki jäi iks pistü ja pikäpääle jäi vanaimä kah magama. Hiilse tarõst vällä lauta. Meil oll’ sõs suur ja kirriv kikas, kelle kotust ma tiidse. Tuu kotti ajaminõ es olõ sukugi lihtsä. Oll’ viil pümme kah!

Lõpus sai kikka kotti ja koti kinni. Nõsti kikka kotih lehmävakka. Hainu panni kah pääle, et kikkakõsõl külm es naanu.

Oi, ma olli hindäga rahul! Mõtli, kuis hummogu kittä saa ja vanaimä om vällä puhanu.

Sängüh es tulõ mul kõgõpäält suurõst õnnõst und, sõs naksi murõ mano hiilmä… Kas kikkaga om iks kõik kõrrah? Kikas olõ õi jo põrss… Kas tä hengädä saa? Oi süä oll’ rassõ ja vesi tull’ silmi. Tihku kah es saa, sõs olõs vanaimä üles virgunu. Pühkse ummi pikki patsõga silmi. Hummogus olliva silmä paistõh.

Hummogu ma õkvalt hiitü, ku vanaimä hinnäst iks kell viis üles ai. Mõlõmpa olliva jo vakka, nii kikas ku kell. Ku vanaimä mu är ikõtuisi silmi näkk’, hiitü timä. Hirmu ja murõga kõnõli kõik är ja sõs nakas’ vanaimä ikma. Nii mi mõlõmpa sääl ikimi ja lätsimi kikast pästmä. Õnnõs oll’ timäga kõik kõrrah, a pääle tuud janti, mis ma timäga tei, sai ma hindäle vainlasõ timä elopääväkeisi lõpuni. Ilmahki es unõhta tä mulle siivoga rehmätä, ku minno näkk’.

Puulpäävädse saia sai vanaimä tettü. Ja pahandust kah es tulõ!

Liini Enel


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit