Ma esi ei tiiäki, kuis ma lugõma opsõ. Imä oll’ väiku Raiste raamadukogo hoitja ja ma käve inne kuuli sääl tüü man üten. Istsõ lavva all ja kai raamatit vai käve külä pääl ümbre. Koton olli mul puust klotsi, mille pääl olliva tähe, tsihvrõ ja pildi. Noidõga ma mängse ja säält jäivä tähe miilde. Inne kuuli tull’ minnä ette näütämä, midä lats tiid. Mul om meelen, et saina pääl oll’ suur pilt, all oll’ midägi kirän. Ma küsse kõva helüga: «Kas ma viiri või?» Oppaja lubasi ja minno võeti kuuli vasta.
Koolin olli noorõ Tal’nast tulnu oppaja pistü hädän võrokiilside latsiga. Ma kai aabitsast pilti, kon kunn kudasi sukka ja ütli: «Kunn ei kua!» Oppaja vasta: «Mida-mida?» No lõpus sai iks eesti kiil kah selges.
Mu miis es mõista kavva aigu lukõ, käve joba koolin ja midägi es tulõ vällä. Imä käskse lukõ ja väiku Ants lugõsi: «ISA – jeesa». Imä sai hirmsalõ vihatsõs ja virot’ aabitsaga latsõlõ vasta pääd. Parasjago oll’ näil vanaimä külän ja imä es lupa latsõkõist timäga üten minnä. A vanaimä oll’ suur provva ja sõitsõ iks taksoga ütest liina otsast tõistõ, tuu oll’ latsõlõ suur asi. Naas’ sis latsõkõnõ ikma, ronõ lavva ala ja löüdse säält raamadu «Sööbik ja pisik». Nakas’ tuud uurma ja kae imeht, tähe naksi kokko juuskma. Ja nakaski lugõma. Imä tull’ uurma, mis lats lavva all tege, ja sai teedä, et lats om lõpus lugõma opnu.
Ma olõ aastit tennü tüüd latsiaian ja opanu latsi inne kuuli lugõma. Mõni om joba koton lugõmisõ selges saanu, a mõnõga tulõ hirmsalõ vaiva nätä, et tähe kokko juuskma naanu.
Üts poiskõnõ lugõsi: «MAJA – emmajota. KAPP – kõhhapõhhpõhh.» Pruuvsõmi ekä muudu, a parõmbas es lää lugõminõ mitte üts raas. Kevväi oll’ joba käen ja ma es mõista inämb midägi uuta, ku ütspäiv võtsõ mu murõlats aabitsa ja lugõsi nigu kulda. Ma sis küsse, kuis tä nüüt sis lugõma naas’. Ja lats vasta: «Tiiät, ma ei viisi inämb ulli mängi.»
Ja sis oll’ mul väiku Karlakõnõ, kiä es taha ülepää oppi. Ma näütsi latsilõ I-tähte. Karlakõnõ kai ja ütel’: «Taa om määnegi pulk.» No olõ-i taa pulk, taa om I-täht! Tuu pääle naas’ lats rüükmä: «Imäkene tulõ appi, oppi om nii rassõ!»
Parhilla omma mul väiku latsõlatsõ, kiä joba hällüh saiva puutri kätte. Kõgõ vanõmbalõ olõ ma iks pruuvnu raamatut kah ette lukõ. Tä tahtsõ teedä, midä mererüüvli tegevä, ja ma löüdse Peegli Juhani jutu Sarapiku Juhanist, kiä oll’ vahepääl hirmsa mererüüvli Verine John. Lugõsi sis, kuis John rüüvse Santa Krutsi liina kõgõ ilosamba tütrigu är ja määne hirmsa rüüvlitüü sinnä mano käve. Lats kullõl’, silmäkese peräni, ja tull’ raamadu mano uurma, koput’ pääle ja ronõ lõpus raamadu ala, et kost tuu jutt tulõ.
Ütskõrd sõitsõmi autoga kodo poolõ, ku sitkas linnas’ vasta klaasi ja sai hukka. Vanaesä ütel’: «Sitkal tull’ ess vällä.» Lats kai tuud illo ja ütel’: «Tiiät, vanaesä, S om sääne rohkõmb nigu sinka-vinka, a tuu, mis vällä tull’, om sirgõ. Tiiät, ma arva, et tuu ei olõ S, tuu om iks rohkõmb nigu I.» No nii naas’ mi kõgõ noorõmb põlv ka lõpus tähti opma ja lugõma.
Vähesoo Luule
Reimanni Hildegardi tsehkendüs