Jo latsõn miildü mullõ aolugu ja kai pall’o filme, mis kõnõliva tuust, mis ammu aigu juhtunu. Mu sõa aigu elänü vanavanaimä kõnõl’ kah tihtsäle, kuis elo timä aigu käve ja ka lahingist, mis Leevi all kävevä. Oi, mullõ miildü tuu kõik!

Oll’ üü, ma olli kuvvõaastanõ. Magasi umah Vilustõ kotoh sängüh, ku kõrraga kuulsõ, kuis kiäki tull’ majja sisse. Mõtli, et vast imä läts’ vetsumajja, ja jäi kõrraga magama tagasi. Veitü ao peräst kuulsõ uma tarõ ussõ takah krabinat ja hiitü üles. Mu tarrõ astsõ nuur naanõ, tull’ mu mano ja võtsõ mu käest kinni. «Peläku-i, ma tulli su mano, et su api pallõlda! Sa viil ei tiiä, a Verioral nakas’ eelä õdagu sõda ja inne sa saat avita!» «Mis ti no aati, ullis lännü pääst,» ütli vasta. «Olõ-õi! Sa tulõ kae tarõst vällä! Taivas om valgõ ja näet, sähvätüs!» Jutt oll’ õigõ. Mõtli ja küsse, midä ma tetä saa. «Tulõ üten, sääl näet!» «Koh sääl?» «Uma vanaimä man!» «Sa olõ-i iks õigõ!» «Ku sa ei tulõ, om kõik säälsamutsõh, saat sa arvo!» Jutt oll’ nii pall’o hull, et mõtli üten minnä. «Läämi tõist tiid!» «Mille?» «Võro-Räpinä tii om kinni, vinläse kaibsõva läbi!» «Sõs vana Võro-Räpinä tii?» «Jah,» vastas’ naanõ. Kõndsõmi. Vana tii pääl es olõ hätä midägi. Koskiltpuult es näe, et olõssi sõda. Oll’ jo talvõaig ja külm. Võõras kõnõl’, et om Helena ja saadõti mullõ sakslaisi puult perrä. Midä lähkümpäle tull’ Veriora, toda selgemp oll’, et Helena kõnõl’ õigust: pall’o verd, pall’o surma saanuid inemiisi. Vanavanaimä kõnõl’, kuis sõa aigu sandis jäänü sõduri hinnäst Leevil järve uputi, ja tuudsamma näi ma ka Verioral järve veereh.

Jõudsõmi vana kultuurimaja mano. Küsse, et kohe ma sis minemä piä, ja Helena ütel’, et vanaimä mano. «Vanaimä mano kortõrihe?» «Sääl näet!» Lätsi kortõri mano, mille iih oll’ konvoi. Küsti, et kiä ma olõ. Ütli, et seo maja üts lats, a tuu es loe, sisse minno es lasta. Näütsi aknõ pääle, koh mu vanaimä lehvüt’, ja sõs konvoi küsse: «Kas sa tunnõt provva Leninit?» «Kedä?» «Lenini provvat?» «Seo om mu vanaimä!» «Mine edesi!» Lätsi tarrõ, koh mu vanaimä pikut’ uhkõh sängüh ja sei viinamarju. «Vanaimä, mis provva Lenin sa olõt?» «Latsõkõnõ, sa näet, et om sõda! Lenin pallõl’ minno hindä naasõs ja lubasi tetä kõkkõ, midä ma taha!» Vanaimä oll’ nii suurt õnnõ täüs. «A vanaesä?» «Vanaesä ütel’, et omgi hää, ku hullust valla saat!»

Kuuli Helenat kõnõlõman, et innegi om naisi peräst sõtu peetü. Nüüd tull’ mul miilde, koh ma tuud naist nännü oli. Timä oll’ Illos Helena, kedä ma hindäle ette kujoti, ku raadiost Trooja sõa kotsilõ kulssi. «Vanaimä, ma iks Leninit hindä vahtsõs vanaesäs ei taha ja sa kah, Vinnemaal olõ õi üttegi säänest kardinapuuti, mis sullõ miildüsi. Ja Lenin siist külh Vinnemaad juhtma ei nakka!»

Hiitü üles. Kõnõli umast unõst imäle ja vanavanaimäle, mispääle viimäne lubasi mu vana ja hää Leevi arsti Pintsoni mano viiä, et tuu mullõ bromaati kirotasi, mis jo timä aigu latsil säändse unõ är võtt’.

Bromaati ma es saa, mul tuu väiku pää läts’ inne naidõ juttõga sassi.

Saarõ Hedy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit