Vanast, ku viil lats olli, elli inämbüs maainemiisi eelektrildä. Ku es olõ tsähvüst, sis oll’ kõik aig elo sääne, nigu meil peräst suurt tormi, ku ei olõ vuulu. Raadio soovikontsõrtõ ja kuuldõmängõ käve tuudaigu naabridõ poolõ kullõma – no nuu päävä olli mu jaos oodõdu nigu pidopäävä. Pümmembäl aol sai petrooleumilambi valgõl päämidselt immä avitõdus, raamatit loetus, koolitükke opitus, tsehkendedüs ja käsitüüd tettüs.

Es olõ elol vika midägi ja kiäki es mõista parõmbat tahtagi. Ummõhtõ naati ütel aol kõnõlõma telekast ku imemassinast, mis näütävät kasti seeh nii pilti ku ka kõnõlõvat samal aol. Kuis tuu saa võimalik olla – tuu oll’ latsi jaos suur mõistatus. Seletedi, et nigu kino, a pilt väikumb ja omma inemise umah tarõh. Ku mi küllä jõudsõ edimäne telekas, läts’ tuu uudis ruttu lakja. Imemassina umanigu es olõ sukugi uhkõ ja lubasiva külärahval tuud kaema tulla. Latsõ kah lätsivä ja ma kah. Tarõ oll’ rahvast puupistü täüs. Ma trehvsi istma kõgõ perämäste ritta ja es näe muud ku tõisi sälgi ja päid. Näide kõnõlõmisõ peräst es kuulõ kah toda, mis jutt telekast tull’. A miilde um jäänü tuu uhkõ tunnõ, kuimuudu sai koolih tõisilõ kittä, et ma näi telekat.

Ütskõrd sügüsedsel aol oll’ meil naabri Leaga iso viil kõrd telekat kaema minnä, a tõistõ paika, mis oll’ kavvõmbal, kohe meid koolisõsara kutsiva. Ku naas’ tinnembäs minemä, jõudsõmi imä nõutu kodotöiega valmis ja säädsemigi minekile. Lea veli külh ütel’, et sääl elämise man, mis um är laotõt, ollõv vaimu. Naarimi mõlõmba taa jutu pääle!

Ku jõudsõmi lahudu maja mano, lei süäme alt nigu külmäs, es julgõ inämp ütstõõsõlõ häste otsa kaia ega midägi üldä. Pümmes oll’ kah lännü ja tuu pand’ meid joba esihindäst pelgämä. Kõrraga – oh sa taivaesäkene, midä mi silmä rõbahtiva! Valgõ vaim hõl’osi mi poolõ, esi rehk’ ummi väega pikki kässiga ja tä sälä takah olõs nigu pälgähüsevalgust hilganu. Taa ei saa külh inemine olla, jõudsõ kõrraga meile mõlõmbalõ peräle, ja kaksõmi ullimuudu rüükeh tultut tiid piteh tagasi. Jala ku kanal paklih, käve kõrraga pikäle maaha, lei uma põlvõ purus, a sai kipõlt pistü ja padavai vallu tundmalda tagasi kodo poolõ, nii et kundsa käve kukruhe. Elo oll’ tuul momendil nii maru kallis, et es julgu eski taadõpoolõ kaia.

Peräst tull’ iks vällä kah, kiä tuu vaim oll’ – Lea veli, kes oll’ haardnu sängüst valgõ lina ja juusknu pääle mi ärminekit tulistjutti tarõst vällä. Läts’ kõrda meile sulli tetä!

Ei mälehtägi, et viil kohki umast kotost viisorit kaemah käve, a häste ummava miilde jäänü Tartu kooliao «Horoskoobi» õdagu, ku ollimi hulgani üteh väikuh tarõkõsõh, kõigil silmä õnnõlidsõlt ja herevällä naglutõdu telekaekraani külge.

Liiva Aasa

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit