Taa luu kõnõl’ mu kadonu tõõnõpuul Asta tuul aol, ku mi ütenkuun ello alostimi. Ku saimi mõlõmba tüükotusõ ja kortõri ahoküttega maamajja Mitšurini kolhoosi Villändi rajooni. Aasta oll’ sõs 1964, ku põlinõ Põlvamaa tsura, 29 aastat vana, essü är Mulgimaalõ ja es lövvä tükül aol kodotiid. A tuust ma es taha kõnõlda, läämi edesi.

Kortõr, kohe mi sisse kolisimi, oll’ tükk aigu tühält saisnu. Ku ahjo vai pliidi ala tuld tegemä naksit, nakas’ hirmsalõ savvu sisse ajama. Egäs muud, ku pidi sakstõlõ tuupi pakma – ja asi sai kipõlt kõrda.

Vet nii om, et üts juhtuminõ vii tõõsõni. Tuu olokõrd tulõt’ Astalõgi miilde timä latsõpõlvõ läbielämiisi.

Pere elli väikuliina Suurõ-Jaani väikun majan. Esä oll’ priitahtlik pritsumiis. Timä jaos oll’ pant sääne kell saina pääle, et ku koskil om tulõkahi, sõs nakkas tirisemä ja sõs piät kipõlt platsin olõma, uma kamando man. Imä olnu lihtsäle uulidsapühkjä. Nigu Asta ütel’: hobõsõjunni korjaja. Tuul aol oll’ põhilinõ transport hobõsidõga.

A ütskõrd pidänü vanõmba mitmõs pääväs maalõ sõitma ja latsõ jäetü ummapääd koto hoitma. Suurõmb vastutus jäi Asta pääle, timä oll’ latsist kõgõ vanõmb. Näid oll’ kolm sõsarat: Asta, Aino ja Liisi. Asta vannus võisõ olla nii 11–12 aasta kanti, tõõsõ sõsara riburata pite noorõmba. Liisi oll’ kõgõ noorõmb – pesämuna.

Oll’ varahanõ hummok, tõõsõ latsõ magasi viil magusat und, a Astal oll’ uni är lännü. Tä tahtnu tuld pliidi ala tetä, a tuli es taha palama minnä. Pruumnu mito kõrda ja ku puu es võta tuld, sõs pandu siibri kinni ja lännü tõisi kõrvalõ vahtsõhe magama.

Ja uni tulnuki pääle, a pall’o es saa magamist nauti. Täl oll’ kõrv nakanu hirmsalõ haltama ja heränü vahtsõhe üles, pää uimanõ ja silmä kipitäse. Ruum pakso savvu täüs… Ajanu kipõstõ tõõsõ sõsara üles ja kupatanu vällä värskit õhku hingämä.

Löönü sõs kõik ussõ-aknõ peräni ja siibri valla. Vet tulõl olli uma plaani ja osalt saigi noid täüde viia – tuli läts’ palama, a elosit hingi es saa üten viiä. Kuimuudu tuulutõdi kah noid eloruumõ, a tuu es avita. Ku vanõmba kõrd kodo jõudsõ, oll’ imä edimäne küsümüs: «Mis savvuhais tan om?»

Varjaminõ ja vasminõ es avita – tull’ kõik ette kanda, miä oll’ juhtunu. Aknõkardina, rõiva ja esiki saina – va reeturi – andsõva vällä.
Asta sündü 2. märdikuul, tuu om kallendrin hingipäiv. Timä oll’ väega hingeline ja ettenägejä. Nigu luust lukõ sai, ka sangar, kiä pästse hindä ja tõisi elo.

Säinasti Enno


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit