Oll’ üts riidene päiv. Esäl oll’ sälg haigõ ja tuu es saa minnä korsnat pühkmä. Ma ütli, et ma esi lää, mis tuu sõs um, kül ma toimõ saa. Ega tuukõrd es olõ määntsitki korsna pühkmise riistu. Esäl oll’ mõtsast tuudu väikene kuusõkõnõ. Ladva külge köüdeti nüür ja tüvepuulsõlõ otsa raskus. Mul oll’ sälän ratasklöss-undruk, ega sõs es olõ viil moodun naisil pikä püksi. Võtsõ uma kuusõ ola pääle ja naksi katusõ pääle ronima. Oh põrgut, ku ma sinnä katusõhar’a pääle sai – kus sõs tuul mu undrukuga mängmä nakas’! Undruk oll’ mul rohkõmb pää pääl ku sääl all. A ega ma tuuperäst tüüd tegemäldä es saa jättä. Äkki kuuli, et üts miis hõigas’ alt: «Jõudu, preilna, kül teil om illus tagumik!» Ma käändse hinnäst ümbre ja käräti: är vahtku midägi, vanamiis, võit silmänägemisest ilma jäiä! Ma esi mõtli, et las tä no vahis, ku tä viil siiämaani ei olõ naasõ tagumist puult nännü. Ja ma tei õks umma tüüd edesi.

Pleschi Aino

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit