Mul om üts sõbõr, kellele miildüs anomit mõskõ. Esieränis sis, ku õdagu om olnu määnegi suurõmb pido ja kraanikauss hummogus esisugumaidsi klaasõ ja taldrikkõ täüs. Sõbõr ütles, et timäl avitas kuionu ketšupi taldriguveere päält maahakraapminõ mõttin selgust luvva ja haigõt pääd tohtõrda.

Uman täämbädsen mõtõlusõn võtt ka Pulga Jaan prügü tekütämise ja koristamisõ jutus. Tä ütles, et vahepääl tulõ rohkõmb noid, kiä asku tekütäse, ja sis jäl noid, kiä toda kraamva. Tõtõstõ, maailman ja luudusõn paistus inämbüs asju niimuudu lainõtusõ muudu säetü ollõv. Mi ao ja maa täämbädse päävä üts suurõmbit filosuufõ (kiä Pulga Jaan kimmäle om) jõud lõpus vällä mõttõni: luudust mi ümbre tetä ei saa, tuuperäst tulõ inemisel hinnäst muuta. Muido upumi kipõstõ är hindä tekütedü asu sisse.

Hindä muutminõ ei olõ lihtsä. Harinõmisõ jõud om väega suur ja välläkujonõnu kõrra tüütäse vasta noilõ muutuisilõ, miä kõrraga kokko ei lää. A puhta õhu hengämine, puhta vii juuminõ ja puhta söögi süümine om siski inemise jaos tähtsämb ku harinõmisõ peräst kõgõl minnä laskminõ.

Soovi kõrrastõduid mõttit ja selget pääd kõigilõ, ka toolõ sõbralõ, kellest alostusõn juttu oll’ ja kiä om no üte korgõmba kojameheammõti pääle saanu.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit