Ma olõ sündünü paar aastakka päält tõist ilmasõta. Tuu ao latsõ põdõsi kõrrast läbi inämb-vähämb kõik latsi nakkustõvõ: sarlaki, leetri, mumpsi ni tõõsõ ilosidõ nimmiga haigusõ. Ku mitte inne, sis kuuli minnen.

Ku määnegi tõbi valla pässi, olli poolõ klassipingi tühä. Olõ es tuu ime. Klassõn olle kuun hulga latsi, koton ellivä kõik nõnnapite kuun vannun puulobudikõn, kon tuul sainast läbi vilist’. Näko-kässi mõsti ütest mõsukausist, vett tuudi kaost, tuud hoiti kokko. Tsolgipang saisõ säälsaman, miä sis hoovi pääle lampkasti viidi. Kemps saisõ hoovinukan kõgõ hoovirahva jaos. Sahvrin joosiva hää sõbra-hiirekese üle varba.

Õnnõs olle tuus aos joba penitsilliin olõman, sarlaki inämb es tapa.

Küländ pall’o oll’ latsil solkmit. Egä sügüse veimi kuuli tikutopsiga kibõna umma «väetüst». Tuud siss sanepidjaaman uuriti. Mõni poiskõnõ viitsi es uma kraamiga janti. Ütskõrd lasiva kõik klassi poiskõsõ ütel klassivelel kõiki jaos topsi täüs tetä. A jummal kelme karistas: tuulsamal ollivagi solkna, nii nä sis kõik noid tablette niilsevä.

Üts väega kuri tõbi olle latsihalvahus. Tuu kätte mõni kuuli, mõni jäie elos aos sandis, kõik pelksivä. Imä and’ egä päiv mullõ üte tsukrutükü, kohe pääle tsilk eederit tsilgutõt. Ei tiiäki, kas tuust vai olle õnnõ, et pässi. Sis löüti joba vaksiin kah.

Ku ma 7. klassin olli, käve müüdä kuuli nakkaja kõllatõbi, tuust ma inämb es päse. Õkva kats päivä inne võistõlusõlõ minekit lätsivä silmämuna kõllatsõs, ni laatsaretti sõit.

Toona oll’ nakkusosakund vana laatsareti hoovi pääl väiku puumaja. Tuu olle pungin haigit täüs, nii et ma üte tõõsõ tütrikuga olli halastajaõdõdõ tarõn, kon hoiti pritse ja muud värki. Ma põdõsi õnnõs kergehe. Rassõmba haigõ lätsivä üleni kõllatsõs, hoiti sängün, puul päivä tsilguhtõdi lohviga rohto käesoonõ sisse. Mullõ tsusati pritsiga niisama soonõ sisse. Ütskõrd õdõ tsusas’ jämme nõglaga soonõst müüdä, kats päivä es lää käsi sirgu. Hiniinipulbrit pidi egä päiv niilmä. Tuu es taha kuigi kurgust alla minnä. Ma ütli, et tuu om lõpnu hiire maiguga, tõõsõ naariva. Imä tõie vehvermentsi-kumpvekke pääle võtta, ega pall’o es avita.

Süvvä es või kah pall’o asjo, musta leibä näütüses es lubata puul aastakka. Ku sis tohtri lua and’, ohassi ma süämest ni lustiga. Tohtri Jenidortseva naarsõ kah. Tä olle väega hüä ni tark. Ku haigõmajan mu kõttu kobisi, ütel’ kõrrapäält, et ma sporti tii, kõtulihassõ nii trimmin.

A üts miistohtri kobisi ni käräht’ kur’alt: lasõ kõtt lõdvas, lasõ kõtt lõdvas! No kuimuudu. Tõõnõ kõrd, ku tä tull’, pagõsi ma tassakõistõ hoovi pääle är.
Haigõmajan peeti minno kolm nädälit. Suurõn palatin õks hõkõrdõdi ni tetti vigurit. Ütskõrd üts naistõrahvas uutsõ, et ussõst tulõ timä tutva, säädse ussõ vasta põrmandupürsti. A juhtu tulõma põetaja, suur prits süstmises käen, ni saie kolahki pürstiga otsaette. Hää, et hiitümisest prits käest es linda. Edimält saie kur’as, a perän andispallõmisõ pääle naard’ esi kah.

Haigõmajast saie ma kodo õkva tuul pääväl, ku tõõsõ koolin edimäst eksämit teivä. Ma olli eksämiist prii, a klassi lõpõti iks tõisiga üten.

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit