Kesk Varstu alõvikku vanan apteegimajan om Antoni Daisy sisse säädnü koogiküdsämiseköögi. Huvi torditegemise vasta om Daisyl olnu jo latsõst pääle, no om huvialast saanu tüü ja plaanõgi mano tulnu. Üts plaan om seo suvi säälsaman vanan majan kohvik valla tetä.

Mõnõlgi puul joba tunnõtust kogonu Daisy ei olõ küdsämist kongi eräle opnu, om esiopja. A peris tühä kotussõ pääle sääne huvi kah es sata. «Mu vanaimä oll’ kokk. Mul olõ-i meelen, et ma olõs timäga väega ütenkuun süvvä tennü, a mullõ miildü tordi. Edimädse tordi tei, ku olli viieaastanõ. Vanaimä toimõnd’ välän, ma mõtli: mu kassil võinu täämbä olla sünnüpäiv, ma tii tälle tordi. Mis tordi sisse käü: muna, jahu, tsukru. Naksi sahvrist otsma, jahhu es lövvä, mõtli: käü manna kah. Ja kakao tege kõik hääs! Nii ma sis üte panni pääle koogi kokku vissi. Süvvä väega es kõlba, a seo oll’ iks mu edimäne kuuk,» tulõtas Daisy miilde.

Edimädsest äpärdüsest tä är es hiitü ja edesi tull’ huvi poodin müüdävit tortõ perrä tetä. «Päämidse olli puuvilätordi, päält tarrõtisõga. Noid ma naksi pruuvma, ütte ja tõist muudu, kooni lõpus vällä tull’.»

Daisy küdsetü Pavlova koogi.

Edimält küdsi Daisy iks rohkõmb hindä jaos, kooni üts sõbranna küsse, mille tä telmise pääle ei küdsä. «Sis ma mõtligi: a mille mitte?! Ku sis kohegi küllä vai sõpru poolõ minek tull’, naksi umaküdsetüt kraami üten võtma ja niimuudu, suust suuhtõ reklaamiga tulli ka telmise.»

Täämbä tege Daisy päämidselt magõhit tortõ: kohopiimäga, martsipaniga, puuviljuga. Latsi sünnüpäivi jaos tellitäs inämbüisi säändsit tortõ, kohe pilt om pääle trükitü. A ega Daisy õnnõ makõt ei tii, timä käest saa ka soolatsit krõngliid, stritsliid, võiuleevätortõ. Seo kevväi koroonaaol jäi telmiisi tsipa veidembäs, selle et pidusiid es peetä. Et tsipakõsõgi tiini, hõigas’ Daisy Mol’ovihun vällä, et tege uma kraamiga tsõõrõ Varstust üle Krabi ja Rõugõ Võrolõ. «Ku liina oll’ asja, hõiksi vällä, et ku kiäki midägi taht, ma võta üten. Ja peris pall’u taheti!»

Peris kõrra perrä tä ummi tsiirõ siski tegemä es nakka ja no om naatu ka vahtsõst rohkõmb pitu pidämä. Tuu tähendäs, et ka telmiisi om naanu rohkõmb tulõma. «Harilikult om nii, et kon om, sinnä tulõ manu. Mõni nädälivahetus om vaiknõ, mõni nii, et üüse magada ei saaki. Mõnõ kuupäävä omma populaarsõ. Seo nädälivahetus lõpõtas mul lats latsiaia. Plaansõ väikut istmist uma rahvaga, ja loomulikult tull’ tollõ kuupäävä pääle kolm-neli telmist,» seletäs Daisy vallalõ koogiküdsäjätüü esieräsüisi.

Hulga torditegijit

Noid, kiä tortõ küdsäse, om küländ hulga. Antoni Daisy hindas, et hulga om ka häid tegijit, Võromaal tetäs mitmõl puul ilosit tortõ. Kuis sis Daisy tõisi hulgan silmä jäiä pruuv? «Proovi leplik olla ja kundõt kullõlda. Ja mu hinnaklass ei olõ kah kõgõ korgõmb. Neo, kes omma telnü, kitvä, võtva vahtsõst ja soovitasõ tõisilõ kah. Om muiduki olnu ka vastapiditsit juttõ, maitsõ omma esisugumadsõ. Ma tii uma maitsõ perrä. Ku mu meelest tulõ vällä, paku tõisilõ kah.»

Tsipakõsõ tege Daisy meele mõrus tuu, et kõik torditegijä ei olõ ammõtligu. «Mu meelest ei olõ ausa, ku mul om kõik tarvilik tettü, a kiäki tõnõ tege sammamuudu müügis, a ei olõ aigu ega rahha kulutanu viiproovi ja hindäkontrolli plaani pääle. Tuu ei olõ rassõ asi, väikul ettevõtmisõl piät lihtsäle vällä kirotama, kuis sa tiit, kuis sa näütät, et su süüki om turvalinõ tõisilõ müvvä. Sis saa ka ostja kimmäs olla, et saa puhast süüki, ja tuu, kes köögin toimõndas, tiid, kuis tä piät tegemä.»

Apteegimajja kohvik!

Maja, kon Antoni Daisy toimõndas, om ehitet 1900. aastal ja sääl oll’ varrampa apteek. Pääle tuu saisõ maja pikält tühält. Pääuulidsa veeren hään kotussõn hoonõ jäi Daisylõ silmä, tä otsõ umanigu üles ja sai maja hindäle osta. No om sääl mitu aastat kõpitsõt. Leader-programmi toega sai valmis ehitedü kõrralik küük ja abiruumi. Ja kuigi suur tarõ tahtnu viil kõpitsõmist, omma mitmõ inemise Daisylõ ütelnü, et sinnä tulõ kohvik tetä.

Seo suvi omgi plaan tuud alosta. «Suvõl proovi. Ku lätt häste, om häste,» ei julgu Daisy tuud viil väega kõvva vällä hõigada. Plaan kohvikut pitä om täl olnu jo ammu, a siiämaalõ om taad iks edesi tougatu. «Üts asi om julgus: kas ma iks julgu. Ja tõnõ om raha. Ku ei olõ rahha, ei saa remonti tetä, asju osta. Peris põrmandu pääle inemiisi istma panda ei saa,» seletäs tä.

Tsipakõsõ om asi ka tollõn, et Daisy ei piä hinnäst innekõkkõ ettevõtjas. «Ku mu käest küsütäs, midä ma tii, sis ettevõtja ei olõ edimäne variant. Mõnõ kül ütlese, et ma olõ julgõ ja ettevõtja inemine, a esi ma peris nii ei arva. Ma olõs võinu vast kohviku joba vallalõ tetä, a olõ mõtõlnu: mis sis saa, ku kiäki ei tulõki! Iks maakotus, väiku alõvik. Kas om säänest rahvast, kes käü, ja kas seo tuu mullõ leevä lavva pääle?»

Muu tegemise

Ku küssü Daisy käest timä muiõ tegemiisi kotsilõ, nimmas tä kõgõpäält latsi kasvatamist. Päält keskkuuli opsõ tä Väimälän veidükese turismi ja söögikõrraldust, a tuu jäi poolõlõ. Daisy om olnu kiräkandja ja pubin ettekandja. Tä om üten löönü Krabi külätiatri man. A koogiküdsämisetüü om kasunu iks latsiga koton olõmisõ kõrvalt.

Aokiränigu võtt tulõvanõ kohvikupidäjä vasta aholämmä stritsli ja Pavlova kuukõga. «Seo om mul latsõpõlvõst sisse har’utõt: ku kiäki küllä tull’, pidi iks midägi lavva pääl olõma!»

Rahmani Jan


Antoni Daisy istus tulõvadsõ kohvikulavva takan. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit