1964. aastaga süküskuu mu kotun Haavistun. Oll’ ütlemelde illus päiv. Mi imäga võtsõmi kartlid.

Säälsaman kodusöödü pääl pedäsivä lehmä lõunauinakut ja lamba mäletsivä kah näide ligi. Õnnis rahu taivan ja maa pääl.

Kõrraga oll’ kõik katski, ku õhun kuuldu lellänaasõ helle kisa: «Susi, susi!»

Es olõki susi. Näid oll’ tervelt kats. Mõlõmba astsõva mõtsa poolõ, ütel lammas kõrripiten, tõsõl küllevillust hambin. Lambakõsõ, esi vaivalt poolõ soe korgudsõ, astsõva näidega nii ütel meelel, et õkva imeste.

Muiduki es jää ütski meist kolmõst tuud pilti kavvas kaema. Kartlikonksu käen, pannimi kõvastõ üüräten rüüvliid takan ajamõ.

Väejuhi ammõti võtsõ väiku karjakrants Eku hindä kanda. Mõtsani oll’ tükk maad üle lakõ Nurmmäe. Külh tuu asi mi lambakõsõ pästsegi. Mõlõmba volkami lasksõva uma saagi vallalõ ja kattõva kipõ käügiga Rabasuu varju.

Küllest peetü lammas näüdäs’ säälsaman kõbusat olõmist, kõrist peetül kullu imä kässi vahel veidükene aigu toibumisõs.

Imä saistas’ pistü ja ütel’: «Täämbä piät karja mineme.»

Minnu pand’ tuu jutt väega imesteme. Arvssi, et säändse suurõ kärä pääle omma soe vähämbält mõnõkümne verstä pääle pakku lännü.

Aig muiduki näüdäs’, kellele õigus jäi. Imä võtsõ keräkorvi, sukavarda ja läts’ki õdagupoolõs karja. Mull tull’ ütsinde kartlinurmõ mossitõmõ jäiä. Nurmmägi om õkva sanna takan kodu ligi, a nii korgõ, et lähkün ollu immä ja eläjid es olõ nätä. A veitü ao peräst oll’ mäe takast midägi kuulda.

Tuus aos, ku mi lellänaasõga kaema joosi, misperäst imä jälh huikas, olli mõlõmba mõtsapini ilustõ võssu kaonu. Olli tõsõ tulnu umbõs poolõsaameetridse vahemaaga tõnõtõsõst mõtsa viirde vällä. «Saisõva ku saki,» ütel’ imä.

Järgmidsel pääväl saimi teedä, et lambapraadildõ tuu soepaar sukugi es jää. Paar tallu edesi Partsa-Värtelt oll’ võetu oinakõnõ keti otsast.

Panga Milvi


Koha Priidu tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit