Elu siin mi Kõgõkogun paistus olõvat nii kõrraldõt, et üte tegevä sitta ja rämpsu, mille tõsõ parasjagu jõudva är korista. Kui rämpsu tetäs veidemb, sis jääs mõni koristaja tüüldä ja nälga; kui aga tetäs inämb, sis lätt elu väega jälles ja om võimalus umahindä sita sisse är uppuda, nigu ennust suur päälik Seattle uman kuulsan kõnõn. Tuu kõik ei kehti mitte ainult inemise kotsilõ, arvõlõ tulõ ka egasugunõ muu elu (elutus).

Mii rahva Edimäne Helü om kunagi kirutanu:

Mina ei kakle kaua,
põgenen peldikusse,
vaatan kui arutu hulga
sigineb sopa peal usse.

Klassik Runnelile es paistu usse hulk murõt tegevät, timä tegeläne läts’ki peldikulõ hinnäst lohutama ja maha rahustama, et kõik om nii, nigu piat.

Tulõ nii vällä, et mii elu päämine küsimus om: kumba meil momendil inämb vaia om, kas koristajiid vai sitategijiid? Kõrd om nii, kõrd naa.

Võtami kasvai Maa-lähkü taiva. Sääl ollõv kosmoseprügü jämme otsa tävveste hindä kätte saanu, aga rämpsu saadõtas sinnä Maa päält järjest manu. Kuis kaesõ tuu pääle viirusõ, nuu ollõv jo kosmosõst tullu? Kas parhillanõ tõvõpuhang om meile määnegi hoiatus, miä meile väega kallis masma lätt?

Inemiste kombõ ja uskmise mõotasõ kojamehe ja prügü vahekõrda joba ammust aost. Võtami vai matussõkombõ. Innevanast olli meil palutusmatussõ, sis nakati äkki maa sisse matma. Mu nuurusõn matõti ainult hauda, nüüd om jäl palutusmatus muudu lännü. Innevanast oll’ inemiisi veidü ja palutõdi päämiselt suuri päälikiid. Kui praegu kõik rahvas lask uma surnu palutada, sis jääs suur hulk «kojamehi» ilma tüüldä. Kiäki ei tiiä täpselt, mis tagajärje tuul omma kõgõlõ ilmaelulõ.

Asi, midä ma pea tävveste mõttõtus, om sügüsene puulehti riibmine ja palutamine. Mõni ütläs, et lehti pääl võit nilbõstuda ja pikäle sata. Ma ei olõ uma 72 aasta ja haigiide jalguga viil kõrdagi lehti pääl nilvõstunu. Pääleki: lumõ tulõkus om vaia hindä tasakaalu triini. Ja keväjäs om tuu lehekiht inämbüste kaonu, saanu kodumaas (T. Urbi laul).

Põrõlt kõnõlõsõ kõik CO2 vähändämisest. Osa juttu om asjalik, eriti tuu, mis pututas vabrigukorsniid. Noidõ üle piat kõrd masma, tuu om kõigilõ selge. Kui aga tuu teema man nakatas kõnõlõma lehmist, sis om liialõ mintü. Lehmi om meil Eestin perämise 40 aasta joosul jäänü 3,6 kõrda veidembäs, nii et rohumaiega ei olõ inämb midägi pääle nakada. Kui nüüd euronormega piat terävillä pinda viil 20% vähändämä, sis mu mõistus küll ei võta, midä tuu vabanõnu maa pääl kasvatama naatas. Kiä nakkas lehmä asõmõl kojamehes?

Mu meelest om üts hullõmbiid asju hoopis plastmassiuputus, kuna siin bakteri meid suurt avita ei saa. Nii et kui vabrigukorsnal om saastõmass, sis piasi plastmassitootjiil olõma kaunis krõpõ jäätmemass.

Ülepää, mullõ tundus, et inemiisi ilumiil ei olõ loodusõga kuigi hään koonkõlan. Loodust mii ümbre ei tii, jo sis peami hinnäst muutma. Muidu lätt päälik Seattle’i ennustus õigõ kipõstõ täüde.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit