Ku ma lats olli, sis vanaimä lugi piiblit. Nigu ma mälehtä, oll’ sääl pääle kümne käsu viil sääne jutt: «Inne maailma lõppu tulõ aig, ku riik lätt riigi vasta, rahvas rahva vasta, suguharo suguharo vasta, esä puja vasta, veli vele vasta. Elo lätt nii hääs, et ei mõistõta inämb, midä är tahta.»
Mullõ paistus, et sääne aig umgi jo kätte jõudnu. Osa riike umma vainujalal, osa jo taplõsõ. Ja mille peräst: kellele ei miildü tõsõ usk, kellel um viil varandust vähä ja kes taht tõist niisama kiusada.
Olõki ei vaia kavvõlõ mõtõlda. Mi nigunii naist tõisi riike kultuurõst arvo ei saa. Kaemi no vai siiäsamma Eestimaalõ.
Õnnõs umma eestläse nii löüge usurahvas, et usu peräst meil külh tüllü ei tulõ. Egälütel um uma usk. Ja ku usku sukugi ei olõ, sis võtt eestläne kätte ja lätt mõtsa. Tuu mõtsa kohhin ja puiõ vägi tege mõistusõ selges ja meele hääs. Vällä tulõt nigu tõnõ inemine, pall’o parõmb ku inne.
A ku mõtsa lähkün ei olõ, nigu näütüses Tal’nan, sis lätt asi vussi. Rahvas lätt mõtsa asõmõl uulidsa pääle. A sääl um ruumi veidü ja sis nakkasõ nä tõnõtõist tänitämä. Mõni taht rohkõmb kõnõlda, a tõisilõ tuu ei miildü. Sis tulõ tõuklõminõ ja ku ette jäät, saat viil mõnõ vopsu kah vai jalaga pehmembähe paika. Hää viil, et kõik rahvas ei olõ liinast. Mõnõl maamehel um viil niipall’o mõistust, et naada rahulikult tõisi kõrralõ kutsma.
Ega suurõn liinan olõs kah elo rahulikumb, ku meil ei olõssi nii pall’o parteisid, kes egäüts mõtlõs ummamuudu. Ega kõiki asjo saa jo kõnõlõmisõga kah kõrda aia. Ku ei jõvva üte pääväga kokko leppü, sis vaidlõ vai mitu päivä. Naid vaiõluisi kah nii pall’o es olnu, ku mi esi egäle poole es tüknü. A eestläne taht iks üle ilma kuulsa olla, nii hään ku halvan.
Vanastõ oll’ eestläne kuulsa ku kõva tüümiis. Võtami vai Tammsaarõ «Tõtõ ja õigusõ», kon Andres müttäs maaga, et tetä täst põllumaa, kon villä ja kardokat kasvata. A naabrimiis Pearulõ tuu timäst tüükämb väega es miildü ja oll’ vaia naada tõist kiusama. Tulõ vällä, et jo vanast aost pääle um olnu au sehen eestläse tüükus, kadõdus ja jonn.
Ega taa rahvidõ rändämine um niisama. Meil võimõkust um, a kõik um uma tüüga saadu ja kes tuu sis taht tõsõlõ niisama är anda. Ma esi arva, et mõnda peret võissi jo avita, a et terve riik kokko juusk, toda vast um iks pall’o.
Urmi Aili
Mõtsa kohhin ja puiõ vägi tegevä eestläse mõistusõ selges.