Mul om hää plaan. Kaegõ, Vagulast, säält, kost Võhandu jõgi vällä juusk, ei piä timä mitte juuskma. Timä piät juuskma läbi Tamula!
Tuu jaos tulõs paar-kolm kilomiitret Vagulast Tamulahe Roosisaart piten vahtsõt jõõsängü kaiba, paar väikeist tiisilda ehitä ja perän kaia, et vesi õks ilosahe Tamulast Võhanduhe vällä juusk.
Välläjuuskminõ om kõgõ tähtsämb. Tuu sai selges kemmergun istõn. Kõik aig naarimi vinläisi, et nimä ronisõ jalguga poti otsa, a no kõnõlasõ targa inemise, et vinläisil omgi õigus. Mugavalõ poti pääl istõn om soolikas kinni pressit, välläjuuskmisõl takistus iin ja säält nakkasõ pääle egäsugudsõ tervüsehädä. A ronit jalguga poti pääle nigu vinläne, sõs om soolikas vaba ja saat tuu tühäs tulista.
Nii et panõmi Vagula ja Tamula peräsooligu kah õigõhe tüüle. Parhilla om tä viikasvõ täüs kasunu.
Ku Võõpson elli, sai selges, et Lämmäjärve kala ei tahaki hainu täüs kasunuhe Võhanduhe umma nõnna tsusada. Lasõmi Vagula ja Tamula vii jõkkõ, inne lahumi Võhandu päält kõik tammi maaha. Räpinä paprõvabrigu uma kah, jõõotsa ei pühitä paprõga. Sõs nakkasõ as’a sündümä.
Kala mõtlõs, et midä ma sinnä Pihkva järve tsolgi sisse ujo, ku ilmadu suur Võhandu om vett täüs ja mul om Tamulan ja Vagulan parõmb olla ku Lämmäjärve-viirside kalamehekolhoosnikidõ-pätte man.
Võhandust saa tõnõ Imäjõgi, tuu vaihõga, et Võhandu vesi nakkas olõma puhas, mitte savikõllanõ nigu Imäjõõn. Kõik kala pand padavai üles Võro liina ala ja siiä tetäs vahtsõnõ suur kalamajand ja tüüstüs. Liin saa rahha, sõs pand tuu kohegi taristu sisse, pand kasvai vana piiretüsevabrigu korsna vahtsõst tossama. Piiretüs kulus õks är, kasvai kiholasõpunnõ määrmises…
A võõras om jalguga poti otsa minnä. Pruuvsõ: olõt potist nii kavvõl, et ku lartsakas käü, omma tagaots ja jala likõ. Tuuperäst olõs vaia muudsampa insener-tehnilist lahendust. Tollõ võinu jälki võro tiidläse vällä märki, panõsi Võrokivi tehassõ vahtsõst tüüle, möösi tervele ilmalõ häid glasuurituid savist peldikupottõ…
Vot mis või saia, ku sul om alostusõs hää plaan!
Ruitlasõ Olavi,
arhimeedes