Biitlide laulun küsütäs: kas sul om minnu viil vajja, ku ma olõ 64?

Maaelu nakkas muutuma. Esiki perekunna seen eletäs maal tõistsugust ellu ku põlvkund-kats tagasi. Sis eleti ütenkuun ja ütesugumast ellu. A parhilla om egälütel sõidumassin ja sääne ütiskunna kõrraldus, et saa ellä esi ellu ka perre sisen.

Näütüses või miis ellä maatüüst, tetä talvõs puid, tallita eläjit, tetä haina ja olla egä päiv uma koduga köüdet. Ellä traditsioonilist maaellu. A naanõ, kiä käü liina tüüle, eläs nigu liinaellu. Perän tüüd olõ-i jõudu inämb pall’u kodu man tetä. Sõitminõ väsütäs, tüüandja liinan uut, et annat umma vapa aigu lisas, tulõt suvõpäivile ja seltskunda. Nii juhtus, et aigu ütenkuun ilma asju aruta vai valla kõnõlda nigu ei olõki.

Rahuligu elu luutus

Ku ma olli 19, õnnistu kuu aigu Roodsin sõbra man ellä. Tuu aig andsõ üten kimmä tundõ, et säänest maaellu taha ma kah. Et olõs pääle tüüd aigu ka sõpruga kokku saia (ja ka sõprul olõs aigu), ütenkuun midägi ette võtta, nätä luudust hindä ümbre ja lihtsäle elust mõtõlda. Roodsi sõprul oll’ aigu hulga asju üten perrega tetä: egä päiv üten süvvä ja kohvi juvva, tähtpäivi pitä, vannul sugulaisil külän kävvü.

Esieränis jäi miilde, kuis sääl tetti hääd kuuntüüd. Sõbral ja timä tutval oll’ suvõs katõ pääle kõrraldõt nii, et nä mõlõmba veivä uma piimäkar’a suvõpaika, kon üts tallit’kats nädälit ka tõõsõ karja ja sis tõnõ võtt’katõ nädäli peräst tüüjäre üle. Katõ vaba nädäliga sai tetä midägi muud: minnä reisile vai kavvõmbalõ kalla püüdmä, tetä aian suurõmbit töid vai kõpitsa kodu man huunit.
Ku latsõ väiku olli, tundu mullõ, et säänest rahulist maaellu, nigu Roodsin nätä sai, om ka Võrumaal võimalik ellä. A nüüt tunnus kõrrast inämb, et tuust rahulikust maaelust inämb asja ei saa. Kas tõtõstõ tulõ kipõ liinaeluga saman huun ka maal ellä?

Inemine vai kodanik

Sõbõr, kiä maal eläs, saat õdagu kümne aigu kirä, et kirotas projekti arvuannõt. Tõõnõ sõbõr kõnõlõs õdagudsõ trenni tegemise aol, et tä piät kesküüs, nelä tunni peräst, taotlusõ är saatma. Ja asi ei olõ tuu jaos, et hindäle palka manu saia, a tuujaos, et maaelu ülepää väikun paigan pidämä jäänü. Et olnu ütitsit tegemiisi kõgõlõ kogukunnalõ ja küläle. Ütidse tegemise omma väega tähtsä normaalsõ elukõrraldusõ elun hoitmisõs. Ei olõ hää, ku egäüts uman oosõn kükütäs.

Uudissist kuulõt iks inemises olõmisõ asõmõl inämb juttu kodanikus olõmisõst ja tuuga üten tulõvist kohustuisist. Ütskõrd kõlistõdi mullõ võõra numbri päält ja pakuti egäsugutsit vitamiine. Väga hää ja massulda pidi nuu olõma. Ku ma sõs huvvi tundsõ, kuimuudu näil asi kõrraldõt om, sai vastussõs, et saatmiskulu tulõ iks esi massa. Ja tuu es olõ väega otav. Egäsugumadsõ ümbrekõrraldamisõ, digiriigi võimalusõ ja vabakaubandusõ vilä ajava pää segi esiki nooril, mis sis viil vanõmbist inemiisist kõnõlda.

Valitsõmisõ ümbrekõrraldaminõ tege mu vallast üte suurõ mammutvalla, mink piire ja inemiisi ma ei tunnõ. Pensioni-ikä tahetas nõsta säitsmekümne aasta pääle. Eestin elävä inemise jääse vanõmbas – miä tetä. Et riiki saas pitä, om vajja asju ümbre säädi. Olõ-i mi ju Roodsi riik, kon eläs 9 miljonni inemist ja om pall’u inämb massumasjit.

A õks. Mullõ tunnus, et kipõ muutmisõ ja ümbrekõrraldusõ ei tii inemiisi rahulikumbas ja õnnõlikumbas. Muiduki om noid, kiä läävä väega virka muutmiisiga üten, a om ka noid, kiä ei suta nii kipõstõ tõistmuudu harinõda.

Keskigä pand kuurma olgõ pääle

Inemise elutsõõrin om keskigä kõgõ suurõmba kuurmaga: om tüü, vastutus latsi koolitamisõ ja inemises kasvatamisõ iist. Ütiskunna hoitminõ taht umma. Om kõgõ õigõmb aig opada latsilõ hindä üllen pidämist ja tuud, miä ilman tähtsä. Ku om võetu kodulain, sis tulõ seo tagasimasmisõga hoolõn olla. Ja miä tetä, tervüse nõrgõmba kotussõ nakkasõ kah tunda andma.

Mõnõn perren om rahulikust maaelust saanuki jo kipõ liinaelu. Päävän sõidõtas maaha hulk kilomiitriid: om vajja saia latsõ ütele poolõ latsiaida, tõistõ tsihti kuuli, esi kolmandalõ poolõ tüüle.
Elu muutus rutõmbalõ, ku tiidläse sutva uuri asju mõjju inemise mõistusõlõ ja kihäle.

Nii et kunagidsõ Briti poppbändi The Beatles laulusõna kõlbasõ väega häste perrä märkmises: kas sul om viil minnu vajja, kas sa viil annat mullõ süvvä, ku ma olõ kuuskümmend neli? Tuul juhul, ku seolõ kipõlõ oldas vasta pidänü.

Peris ligihüs ja huulminõ

Tummõ noodiga taha-i lõpõta. Mul om miilde jäänü üte sotsiaaltüütäjä artikli, midä loi minevä jõulu aigu. Tä kiruç, et egäle poolõ vällämaalõ sõitmisõ asõmõl võissi inemise inämb külän kävvü ummil maal elävil vanõmbil ja sugulaisil. Nuu eläse sakõstõ ütsindä ja tõisist ärlõigatult, näil om inämb vajja tõisi inemiisi ja läbikäümist. Huulmada kõigist tehnigavidinist ja ümbrekõrralduisist om inemine iks samas jäänü. Täl om vajja peris ligihüst, huulmist, tähelepandmist. Neo omma elun vähembält sama tähtsä ku ID-kaardi lugõja. Hääd sõnna saa iks tõsõ inemise, mitte tehniga käest.

Tasus võtta aig maaha ja minnä vanõmbilõ küllä. Tetä ütenkuun kruus hääd tiivett, kütsä kuuki. Uuri suguvõsa kotsilõ, laskõ latsõlatsil ja vanõmbil parõmbalõ tutvas saia. Näide käest om pall’u oppi. Nä omma säändsel aol kasunu ja elulõ vasta pidänü, et inämbüisi om näil tõõnõtõist vajja ka kuvvõkümne nelä aastadsõlt ja nä tegevä iks tõõnõtõõsõlõ süvvä.


Kärgenbergi Helina (36),
Loona talu pernaanõ,
katõ põhikooli-iän latsõ imä

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit