Eelä oll’ nuudipäiv ja no omma naa pikä pühä, medä jo pääle märdipäivä uutma nakatas, peet.
Enne joulõ liinan kävven nakas’ silmä, et inemiisi oll’ külh küländ pall’u liikvõl, a järjekõrd oll’ enämbüisi sääl, konh söögikraami müüdi. Om õks vast läbi saanu tuu aig, ku kingitüses küündlekaunistuisi, trükit mustriga ilulinakõisi, jouluvana pildiga paalapikõisi, mea kumma iist häste ei kaitsa, ja muud säänest tühjä kokku ostõti.
Hää, et latsi ei tõmba kah enämb koogutava ja võõran keelen jorru ajava «mootoriga» jõuluvana, mea mitmakümne aasta iist pererahva hääd elujärge pedi näütämä.
Nüüd jäi tutvõidõga juttu aien kõrva, et kiä sokut’ tõsõlõ kingituses ussõ takka purgi kürvitseid vai säänest moosi, mea tõsõl ei olõ, kel oll’ anda umatett vorstirõngas, süldikauss vai karbikõnõ uman köögin ilma E-kraamilda tett pasteeti.
Ja mõni, kelle kota miildüs, aga kel mõni tutva tuust tüüst ei hooli, sai tõsõlõ häämiilt tetä umakoet sokkõga.
Küll olnu hää, ku meil sääne kommõ nüüd külge jäänüki, et ei tetä enämb pakikõisi, medä valla teten peat mõtlõma, et kohe taa asi no panda…
A mu kõgõ parõmb joulukingitüs oll’ tinavasta hoobis ummamuudu. Olli pikä pühä latsõpõlvõkotun, selle et ilm vääga külm es olõ, jousõ vana tarõ lämmäs küttä, ja ilmateadõ es näütä suurt lummõ kah ette. Õmõta oll’ edimätse püha hommuku peris paks valgõ vaip maal ja kõik aig tull’ taad vääga oodõt kraami taivast manu. Ümbretsõõri oll’ kõik nii illus, et mugu vahtõ, suu vallalõ. Tsirgukõsõ naksi ka uma sihvkaanumõidõ man kõvõmbat häält tegema. Arvada, et naa tahtsõ teedä, kas meil neide jaos õks küländ kraami üten om.
Aga et suurõ tii pääle tükükene maad, naksi meil mehega vasta õdagut nigu veidü murõ, et mis saa, ku autuga enämb vällä ei päse. Sai käütüs külh jälgi ette sõitman, a pall’u tuu avitas, ku masina põhi lummõ jo kinni jäämä nakas.
Oll’ jo vana pümme, ku vällän kõvva mürrin naksi. Tei henne meelest nall’a, ku ütli, et vast om lumõtoukaja traktor. Miis arvas, et omgi vast nii, suurõ tulõ ka paistusõ. Kiäki tull’ ilma pallõmada appi!? Enne, ku mi saapa jalga ja rõiva sälgä saimi, oll’ häätegijä lännü, es saa aitümagi üldä.
Olkõ tuu võlg siin tasutu, selle et saimi peräst külä päält teedä, kiä Rõugõ valla puult säänest tüüd tege. Olõ terve, Kängsepä Madis! Jo pand’ nuur miis tähele, et autujäle kitsast tiid müüdä sisse lätvä ja tast tahetas pea vällä ka saia. Oll’ õkva sääne tunnõ, et sai kalli joulukingitüse, selle et üüse oll’ rahulik maada.
Tõsõ väärt kingitüse saimi viil: riigi telekakanalide pääl oll’ nii pall’u häid saatõid! Tull’ ennegi esi virk olla, et puie ja vii kandmise, kütmise ja söögitegemisega medägi ilusat maha ei maka. Ikäv es naka sukugi. Aitüma neilegi, kiä saatõkavva kokku pandõn tuu pääle mõtli, et inemise omma enämbüisi kotun ja kaesõ hää meelega ka vannu häid saatõid.
Jääs ennegi luuta, et uus aasta meile kõigilõ enämb hääd ja murõlda miilt tuu!
Nõlvaku Kaie