Koolilatsi kirätöien omma kirän mi riigi ja rahva

perämädse 30 aasta kõgõ tähtsämbä sündmüse.

 
Koolilatsi kirätöie võistlust «Mino Võromaa» om peetü joba 30 aastakka. Jutuvõistlusõlõ saadõtuist kirätöiest om egä kõrd vällä antu ka kogomik. No om vällä tulnu juubõlikogomik, kohe omma saanu kirätüü läbi kõgõ taa 30 aasta.

2007. aastal küsse ma «Mino Võromaa» edesõnan: «Kunas saa sust raamat, MINO VÕROMAA?» Es lääki pall’o aigu müüdä – kümme aastat – ja valmis tä saigi. Üts unistus om täüde lännü.

Mu jaos omma olnu «Mino Võromaa» kogomigõ luu kõgõ ausamb aoraamat. Om vana ütlemine, et ku tahat võlssmisõga tiini, nakka aoluulasõs. Noil aastil ei olõ mi riigi ja rahva elon olnu üttegi püürdjät sündmüst, mis ei lövvä kotust latsi kirätöien: uma riigi sündümine, tallõ ja maa tagasisaaminõ, riigipiiri, vahtsõ pühä, kooli- ja maaelo ja mõtsa häömine, puutri-ilma elämä koliminõ, vanõmbidõ mälestüisi ja keele elon hoitmisõ rõõm ja vaiv.

Kas piät nii pall’o mälestüisi kirotama, kirotagõ umast koolielost! Niigi om üteldü! Üts imä kõnõl’, et võrokeelitside kirätöie kirotaminõ om ainumanõ aig, ku tedä vai vannaimmä kah jutulõ võetas. Keele opmisõs om veidü tuust võro keele tunnikõsõst koolin.

Mis aig edesi, tuud inämb lätsi latsi tüü juhendajidõ – oppajidõ ja toimõndajidõ näko. Muutusõ tõi ka etteantu teema. Jah, ei saa jo lõpulda kirota kassist ja pinist, a ilma noidõlda kah ei saa… A ku kõgõ noorõmbast vanõmbani kirotas õnnõ üte-katõ päälkirä all, sis tulõ kah vällä midägi andsakut.

Jah, kuulnu olõ ka hädäldämist nii võro ku eesti keelen: nä ei taha kirota, nä ei mõista, nä ei hooliki inämb ei Võromaast ega seost kunstlikult alalõ hoitust keelest…

Ku ma suvõl kuuli Kornetin Jānis Mednist kõnõlõman, kuis Lätimaal noorõ liivi kiilt püüdvä ello herätä ja ku tähtsä om ega päiv läbi interneti oppi ÜTS liivikeeline sõna, sis ma mõtli, et kas tulõ tuu aig, ku võro kiil vahetõdas eesti keele vasta, eesti kiil inglüse keele vasta, inglüse kiil… ega tuugi ei jää… Jah, kõik ao võiva tulla, a «Mino Võromaalõ» kirotanu noorõ omma uma 3000 tüüga touganu tuu ao võro keelest kõvastõ edesi. Ja egä kirotaja tiid hulga võrokeelitsit sõnno ja ei piä noid massinast miilde jätmä.

Kogomigu kokkosäädjile jääs süämevalu: nii mõnigi hää lugu jäi vällä. Noid oll’ rohkõmb, ku ütte raamatuhe sündsä panda oll’. A nä omma olõmah.
Teno kõigilõ, kes «Mino Võromaad» tähtsäs omma pidänü ja pidävä! Olku raamatust rõõmu kõigilõ!

Hollo Aimi, Kreutzwaldi muusõumi juhataja, kõigi 30 «Mino Võromaa» konkursi hindamiskogon ütenlüüjä


«Mino Võromaa» juubõlikogomigu esitlüs: Hollo Aimi sais pääväjuhi Palli Heino kõrval. Rahmani Jani pilt.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit